Kitarriaabits

„Kitarriaabits” on algaja mängija tööraamat, mis seab selgeks eesmärgiks: õppija tunneb kitarri kui meloodia- ja saatepilli ning oskab lugeda nii nooti kui ka tabulatuuri. Teos tutvustab põhilisi mänguvõtteid samm-sammult: käte asetused, lihtne ühehäälsus, seejärel kaasaminev saade ning rütmi hoidmine. Kogumik kasutab lühikesi selgitusi ja otsejärgnevaid näiteid, mille järel tuleb harjutus — sama võte kordub peatükist peatükki ja annab õppijale rütmi, mida on kerge jälgida. Raamat sobib alustamiseks igas vanuses õppijale; väiksemad saavad edeneda koos õpetaja või pereliikmega, kes oskab kitarri mängida, suuremad — alates umbes kaheteistkümnendast eluaastast — saavad proovida iseseisvat tööd. Aabitsa juurde kuuluv CD toetab kuulamise ja kordamise režiimi: õppija kuuleb tempot ja fraasi ning saab kohe kontrollida, kuidas kõlab sama võte oma pillil.

Õppematerjal katab nii saate- kui ka meloodiamängu esmaste oskuste ringi. Raamat koondab kitarri akordsaate tavapraktikas esinevad rütmifiguurid ning esitab 150 akordi, mis on jaotatud nii, et neid saab kasutada lihtsate laulude saatmiseks ja samm-sammult laiendada. Akordidiagrammid, väike vaheldus löök- ja näpitsvõtetes ning arpedžoga seotud harjutused aitavad ühendada parema ja vasaku käe töö üheks sujuvaks mustriks. Näited liiguvad järjekorras, mis hoiab fookuse ühel oskusel korraga: esmalt käigu loogika, seejärel rütmi hoidmine, lõpuks kahehäälse või lihtsa koosmängu katse. Selline ülesehitus võimaldab kasutada raamatut tunnitöös, koduses harjutamises ja konsultatsioonis — õpetaja, lapsevanem või õppija saab võtta ühe teema, mängida näite läbi, kuulata CD pealt eeskuju ning korrata kuni võte püsib.

Raamatu tugevus on järjekindel struktuur ja kordus, mis toetab harjumuste kujunemist. Iga teema algab selge eeskujuga, mille järel tuleb kohene rakendus; pärast paari edasiminekut pöördub tekst tagasi eelmise oskuse juurde, et siduda see uue võttega. Nii tekib õppimise tsükkel: kuulamine → järeletegemine → rütmi hoidmine → lihtne saade → lühike koosmäng. Õppija saab teha endale väikese tööplaani: valida mõni rütmifiguur, võtta sellele kaks-kolm akordi ja mängida sama mustrit eri tempodes; hiljem lisada arpedžo ning katsetada sama mustrit teise toonika ümbruses. Raamat sobib kasutamiseks teiste laululehtede ja lihtsate meloodiate kõrval: akordipank ja rütmivormelid annavad raamistiku, millele saab ehitada isikliku saatemustri. Nii kujuneb aabitsast praktiline tööriist, mis aitab alustada nullist, hoida järjepidevust ja kinnistada põhivõtteid, kuni mängija saab kindlalt saata lihtsat laulu või mängida ühehäälset meloodiat stabiilses rütmis.