Päevade teed

Hažak Gjulnazarjani jutustus „Päevade teed“ kujutab üht armeenia põlvkonda, kelle elu algas koos Nõukogude võimu kehtestamisega Lõuna-Kaukaasias. Loo keskmes on noored, kelle lapsepõlv möödub sotsiaalse ümberkujunemise, ideoloogilise surve ja sõjajärgsete muutuste keerises. Revolutsioonist ei kirjutata kui abstraktsest poliitilisest pöördest, vaid kui igapäevaelu läbivast tingimusest, mis määrab hariduse, perekonnasuhted ja tulevikulootused. Laste maailmapilt kujuneb ideoloogiliste loosungite ja isiklike kogemuste põimumisel, kus selgepiiriline hea ja kurja eristus sageli hägustub.

Teose atmosfäär on kantud ajast, mil sõjajärgne vaesus, kohatine kaos ja ideoloogiline uudsus andsid tooni inimeste elule. Peategelaste teekond lapsepõlvest täiskasvanuea künniseni ei kulge sirgjooneliselt. Gjulnazarjan jälgib, kuidas noored püüavad leida oma kohta maailmas, mis on pidevas muutumises ning kus traditsioonilised väärtused satuvad vastuollu uute ühiskondlike normidega. Autor ei kujuta oma tegelasi kui kangelasi või ohvreid, vaid kui inimesi, kelle identiteet kujuneb ajastu vastuolude ja valikute kaudu. Jutustuses on esindatud nii isiklikud kui kollektiivsed läbielamised, kus lapse pilgule omane siirus toob esile ka täiskasvanute maailmas peituva habrasuse.

Hažak Gjulnazarjan on armeenia päritolu kirjanik, kelle loomingus kohtuvad sageli sotsiaalne realism ja poeetiline tundlikkus. Tema teosed keskenduvad inimsaatustele, mida vormivad ajastu murrangud ja rahvuskultuuri iseärasused. „Päevade teed“ kuulub autori varasemasse loominguperioodi ning näitab tema oskust käsitleda ajalugu mitte üksnes suurte sündmuste, vaid ka väikeste, igapäevaste kogemuste kaudu. Gjulnazarjan kirjutab vaoshoitult, kuid läbimõeldult, vältides propagandistlikku tooni ja keskendudes selle asemel inimese kohanemisvõimele ja sisemisele arengule ajaloolise surve taustal.