Kui kivid olid veel pehmed

Raamat Kui kivid olid veel pehmed on luuleline poeem, mis seob loomisaja motiivid, triksteri hääle ja regilaulust tuttava jutustamisrütmi. Teos avab maailma enne piire, kui kivid on pehmed ja asjade kuju alles kujuneb; jutustaja istub kivil ja räägib, ning kivi “jätab meelde” jutu ja hääle. Lood põimuvad ja ristuvad nagu kassikangas: üks algab sealt, kus teine lõpeb, korduvad märgid ja nimed loovad rütmi, mille sees liigutakse maastiku, esivanemate ja igapäevase pilgu vahel. Jutusõlm tõmbub kord loomislaulu suunas, kord laskub allilma- või põrgukäigu kujundisse, nii et lugeja saab jälgida, kuidas sama kujund töötab eri stseenides. Teksti kannab hääle ja tegevuse ühtsus: laul teeb ja sõna seab, ning nähtavaks saavad kohad, kus laul loob maad, vett, linde ja tööriistu. Nii tekib kogumik, mis on loetav nii järjest kui üksikute piltide kaupa, kus rida, paus ja kordus teevad töö ära ilma seletava kommentaarita.

Teos liigub stseenist stseeni lihtsa tööjärje järgi: hääl avab olukorra, ese või maamärk võtab kuju, ning liikumine viib järgmise sõlmeni. Pidev kontakt pärimuskeele ja -rütmiga hoiab teksti jälgitavana; tunnused korduvad ja võimaldavad teha võrdlusi stseenide vahel. Poeem ei taotle allegooriate kuhja, vaid näitab, kuidas nimi, liigutus ja kõla muudavad ruumi loetavaks: kivi, allikas, puu, lind, vanaisa. Lugeja saab kõrvutada loomislaulu joont triksteri tegutsemisega ning vaadata, kuidas jutustaja hääl tõstab argise eseme loomisakti osaliseks. Kujundite tagasitulekud annavad kontrolli: lugeja märkab, millal motiiv vahetab funktsiooni, millal nimi pöörab tähenduse ning millal liikumine peatub. Visuaalne mõõde jääb lihtsaks: koht on olemas, hääl nimetab, rütm seob. Nõnda moodustub tervik, mis sobib lugemiseks aeglaselt, peatustega, ja annab võimaluse tõsta välja teemaplokke aruteluks või kursusetunniks.

Hasso Krull on eesti luuletaja, tõlkija ja esseist, kelle töös kohtuvad poeetiline keel ja kultuurilooline mõtlemine. Tema luulekogud ja pikemad poeemid kasutavad kordust, rahvalaulu rütmi ja mütoloogilisi kujundeid; esseistika uurib keele, müüdi ja ruumi seoseid. Autor on tõlkinud ja kommenteerinud maailmakirjandust ning juhatanud arutelusid, kus eesti pärimuse vormid jõuavad nüüdiskirjanduse praktikasse. Tema tekstide meetod on järjekindel: nimi nimetab, kujund teeb töö, struktuur hoiab korrast. See positsioon võimaldab lugejal liikuda hääle järel ilma hämata ning teha omapoolseid järeldusi selle kohta, kuidas laul ja keel loovad koha, kuju ja mälu.