Miski

Harta Ehelaidi luulekogu „Miski” koondab endas vabavärsilisi ja peamiselt lühemaid tekste, mis otsivad tähendusi argiste olukordade ja vaiksete hetkede tagant. Tekstides puudub otsene narratiivne liikumine, selle asemel avaneb sisemine maailm killustunud kujundite, viidete ja emotsioonide kaudu. Luuletuste toon jääb sageli mõtisklevaks, vahel isegi küsivaks, viidates katsele defineerida seda „midagi” – või „miski” –, mis jääb väljapoole selget määratlust. Autor kombib eksistentsiaalseid teemasid, kuid teeb seda intiimselt ja vaoshoitult, vältides suurte sõnade või aforismide kasutamist.

Raamatus korduvad motiivid nagu aeg, mälestused, unenäoline ruum ja keha kohalolu. Keel on napp ja kujundlik, mõjudes kohati haikulikult. Paljud tekstid näivad sündinud hetkest või tähelepanekust, millele luuletaja ei otsi lõplikku seletust, vaid pigem võimalust selle kõrval viibida. Selline poeetiline hoiak loob teksti ja lugeja vahele vaikse distantsi, kuid samal ajal ka ruumi tõlgendamiseks. Luuletuste paigutus raamatus järgib sisemist rütmi – need ei loo sirgjoonelist arengut, vaid mõjuvad nagu katkendlikud hingetõmbed, millest igaüks sisaldab endas varjatud pinget või äratundmist.

Harta Ehelaid on eesti autor, kelle looming ei kuulu peavoolu ega taotle laiema lugejaskonna poolehoidu. „Miski” on avaldatud autori enda väljaandel, mis rõhutab selle kogumiku isiklikku ja autonoomset loomelaadi. Ehelaidi tekstid mõjuvad nagu sõnadeta jäänud kirjad, mis otsivad vastukaja pigem tundetasandil kui mõistuspärase tähenduse kaudu. See kogumik kuulub nende teoste hulka, mis ei pruugi anda kohe vastuseid, kuid pakuvad võimalust peatuda ja kuulata, mis jääb sõnade taha. Vaikne ja peenetundeline luule, mis pöördub lugeja poole mitte selgitades, vaid jagades.