Lennujälg

„Lennujälg” on Harri Kingo luulekogu, mille keskmes on inimese eksistents looduse ja universumi taustal. Kogu põimib isikliku ja üldinimliku tasandi, käsitledes elu ja saatust kui lahutamatut osa ajast ja kõiksusest. Luuletustes on tajuda nii intiimset mõtisklust kui ka laiemat filosoofilist mõõdet, mis seob inimese olemise looduse korduvate rütmide ja ajatunnetusega. Teos kutsub lugejat märkama elu mööduvust, aga ka selle jätkuvat seotust suuremate, igavikuliste protsessidega.

Raamat esindab 1980. aastate eesti lüürikat, kus poeetiline keel on tihedalt seotud eksistentsiaalsete küsimuste ja aja möödumise tunnetusega. Luuletustes kasutatakse looduskujundeid, et väljendada sisemist seisundit ning inimese ja maailma vahelist dialoogi. Kingo tekstid on üles ehitatud meditatiivses võtmes, pakkudes lugemiselamust, kus lugeja saab peegeldada omaenda elukogemusi ja mõtteid. „Lennujälg” on seega nii isiklik päevikulaadne sissevaade kui ka üldisema tähendusega poeetiline arutlus.

Harri Kingo (sündinud 1950) on eesti luuletaja, esseist ja filosoofiahuviline, kelle loomingut iseloomustab süvenemine inimese ja maailma suhetesse. Tema luule on sageli refleksiivne ja otsib vastuseid elu mõtestamisega seotud küsimustele. Lisaks kirjanduslikule tegevusele on Kingo tegelenud ka õpetamise ja filosoofiliste arutelude populariseerimisega. „Lennujälg” kuulub tema varasemasse loominguperioodi, kus ilmnevad juba need teemad ja motiivid, mis on teda hiljemgi saatnud – inimese seotus looduse ja ajaga ning tähenduse otsimine argipäeva ja igaviku piiril.