Nõiutud allikas

„Nõiutud allikas“ on Harri Jõgisalu romaan, mis asetub muutuste ja murrangute aega Eesti külades. Lugu algab paigast, kus vanad põllud ja karjamaad on kadunud ning nende asemele kerkib tehas ja uus elamurajoon. Endisest külast saab alev, mille areng sümboliseerib moderniseerumist ja traditsioonide ununemist. Vanad majad, mille ehitamisel on kasutatud muistseid võtteid ja looduslikke materjale, jäävad uute hoonete varju ning unustusse. Üks selline vana tare seob endas mineviku ja tänapäeva ning selle ümber hakkavad hargnema teose põhiteemad – inimsuhted, pärand ja põlvkondade sidemed.

Romaan käsitleb eluolu muutumist ja sellega kaasnevat väärtuste ümberhindamist. Jõgisalu kirjeldab, kuidas uute majade ja teede ehitamine toob inimestele mugavust ja uhkustunnet, kuid samal ajal kaob side varasema eluviisi ja kultuuripärandiga. „Nõiutud allikas“ ei keskendu ainult olustikule, vaid peegeldab ka inimeste sisemaailma – seda, kuidas nad suhestuvad oma mineviku ja tuleviku vaheliste valikutega. Teose pealkiri viitab sümboolselt muistsele ja müstilisele allikale, mis ühendab vana ja uue, meenutades, et moderniseerimise kõrval püsib alati midagi igipõlist ja mõistatuslikku.

Harri Jõgisalu (1922–2014) oli eesti kirjanik ja pedagoog, kelle loomingu keskmes on sageli looduse ja inimese suhe ning põlvkondade sidusus. Ta kirjutas mitmeid romaane ja jutustusi, mis käsitlesid maaelu ja ühiskondlikke muutusi, ning oli tuntud oma oskusliku loodusekirjeldaja ja realistliku jutustaja stiili poolest. Jõgisalu looming püüab säilitada sidet pärandkultuuriga, tuues samas esile inimeste igapäevaelu ja nende sisemised valikud. „Nõiutud allikas“ on hea näide tema käekirjast, kus ühinevad sotsiaalne tähelepanek ja poeetiline tundlikkus.