Nõiutud allikas

Küla kasvas aleviks. Kus varemalt oli kivine karjamaa, seisis nüüd suur tehas. Pikuti ja põiki üle endiste põldude, jõe äärest metsani, olid elumajad, kauplused ja kool. Autod sõitsid asfaltteedel. Enne läks siit ainult paar vankrirööpaid läbi ühe vana tareni. Tare seisis muistsest ajast metsa veeres; viimased aastad tühjalt, sest peremees oli läinud eidele surnuaiale järele. Noored elasid ammu uues majas. Nii ta lösutas, kõrge kelpkatus nagu ülearu suur kaabu silmile vajunud, tahumata palkidest, päris mulla peal. Pisikesed neljakandilised aknad piilusid umbusklikult alevi poole. Teati rääkida, et saagi selle maja ehitamise juures ei olnud kasutatud, raudnaelu samuti mitte. Lukkki oli puust, samuti lukuvõti. Inimesed olid vana maja unustanud. Neil oli uute ehitamisega tööd palju. Uutes majades oli hea elada vanu taresid ei tuletatud meeldegi. Oma ilusale alevile oldi uhke...