Toksikoloogia

Raamat „Toksikoloogia” annab süsteemse ülevaate meditsiinitoksikoloogia kujunemisest ja põhimõistetest ning seob need uurimismeetoditega, mida kasutatakse kahjulike kemikaalide toime hindamisel. Teos kirjeldab, kuidas toksilisus seostub ühendite teiste omadustega, selgitab mürkide teekonda organismis ja avab mehhanisme, mille kaudu kujunevad nii ägedad kui ka hilistüsistused. Eraldi käsitletakse keskkonna ja töökoha kokkupuuteid, mürgistuste kaugtagajärgi ning seda, kuidas risk hinnatakse ja kuidas normid kujunevad. Kogumik on mõeldud esmalt tervishoiutöötajale, kuid pakub viiteraamatu tasandil tuge ka keemia, keskkonna- ja tööstusvaldkonna spetsialistile, kelle töö seostub ainete sünteesi, tootmise või järelevalvega. Tekst liigub selgelt aluspõhimõtetest rakenduslike otsustuskohtadeni, mistõttu lugeja saab siduda teooria praktikaga — näiteks mürgistuse kahtluse korral vajalike andmete kogumise, proovivõtu ja esmase tõlgenduse loogika.

Teos kuulub sarja Scripta Medicorum ning on üles ehitatud nii, et lugeja leiab teemad eraldiseisvateks peatükkideks koondatult: mõistete ja mõõdikute raamistik, toksikokineetika ja toksikodünaamika põhijooned, töökeskkonna ja väliskeskkonna piirnormide kujundamise alused, kliinilise toksikoloogia sammud juhtumipõhises käsitluses. Autorid rõhutavad järjekindlalt, et mürgistuse hindamine on andmepõhine protsess: lähtutakse kokkupuute allikast ja annusest, arvestatakse imendumist, jaotumist, biotransformatsiooni ja eritumist, vaadeldakse sihtorganeid ning otsitakse põhjuslikke seoseid, mitte juhuslikke koosesinemisi. Raamat pakub lugejale tööriistakasti — näiteid, jaotusloogikaid, kontrollküsimusi — mida saab kanda üle haigla, labori või järelevalveasutuse praktikasse. Nii toimib köide ühtviisi õppevahendi ja praktilise käsiraamatuna.

Käsitluse tugevus peitub teadusharu ja rakenduse pidevas kõrvutamises: normid lähtuvad parimast tõendusest, kuid otsus sünnib alati konkreetse olukorra kontekstis, kus kaalul on nii patsiendi kui ka kollektiivi ohutus. Lugeja saab siit metoodilise selguse, mille abil sõnastada probleem, valida sobiv mõõtmine, määrata olulised parameetrid ja teha otsus, mis vastab nii meditsiini kui ka hügieeni eesmärkidele. Selline lähenemine aitab vähendada ebaselgust juhtumites, kus sümptomid on mittespetsiifilised ja taustal on mitme aine koostoimed, ning toetab koostööd arstide, keemikute ja inseneridega üks ühine raamistik silme ees.