Vana-Kreeka sportlased ja sport

Harold Arthur Harrise teos „Vana-Kreeka sportlased ja sport“ annab põhjaliku ülevaate antiikaja spordikultuurist, tuues esile selle rolli Vana-Kreeka ühiskonnas, usundis ja hariduses. Autor keskendub spordi arenguloole alates müütilistest aegadest kuni klassikalise ajastu suursündmusteni, nagu Olümpia ja Delfi mängud. Eraldi käsitletakse sporti kui kasvatuse osa ning sportlase kuvandit Vana-Kreeka kultuuris, kus kehaline võimekus ja ilu olid tihedalt seotud vaimse arengu ja kodanikuks olemise ideaalidega. Harrise käsitlus on faktitihe, kuid samas elav ja huvitav, toetudes nii arheoloogilistele leidudele, kirjandusallikatele kui ka muistsetele kirjutistele.

Raamat toob esile spordialade mitmekesisuse ja nende tähenduse: jooks, kaugushüpe, odavise, kettaheit, maadlus, rusikavõitlus ja pankraation moodustasid keeruka süsteemi, mille kaudu arendati mitte ainult keha, vaid ka iseloomu. Harris näitab, et sport ei olnud üksnes vaba aja meelelahutus, vaid ühiskondliku elu lahutamatu osa, mille kaudu väljendusid poliitilised, religioossed ja eetilised väärtused. Ta analüüsib, millist rolli mängisid treeningkoolid (gümnasionid), millised olid sportlaste õigused ja kohustused ning kuidas võidud tõid au mitte ainult üksikisikule, vaid kogu linnriigile.

Harold Arthur Harris (1902–1974) oli Briti klassikaline filoloog ja antiikkultuuri uurija, kes on tuntud eeskätt oma tööde poolest Vana-Kreeka spordi ja kehalise kasvatuse teemadel. Tema uurimused toovad esile, kuidas sport oli antiikkultuuri lahutamatu osa, mitte kõrvaline nähtus. „Vana-Kreeka sportlased ja sport“ põhineb laiapõhjalisel uurimistööl ja tõstab esile spordi kultuurilise tähenduse, mis ulatus palju kaugemale füüsilisest pingutusest. Eesti keeles ilmunud tõlge avas kohalikele lugejatele ligipääsu valdkonnale, mis oli seni jäänud pigem erialaspetsialistide huviorbiiti, ja andis võimaluse mõista, kui sügavalt juurdunud olid sportlikud ideaalid antiikse inimese maailmapildis.