Killukesi jäämäe veealusest osast

Harald Uibo mälestusteraamat „Killukesi jäämäe veealusest osast. Ühe laululaevakapteni meenutusi Gustav Ernesaksast“ on isiklik ja siiras portree ühest Eesti kultuuriloo suurkujust, nagu seda nägi ja tundis autor – kauaaegne kolleeg ja kaasteeliline laulupidude liikumises. Raamat ei püüdle läbiuuritud eluloo või akadeemilise biograafia poole, vaid keskendub detailsetele mälestuspiltidele, inimlikele hetkedele ja isiklikele kogemustele, mis toovad esile Gustav Ernesaksa vähem nähtava, intiimsema poole. Teose alapealkiri vihjab kujundlikult sellele, et lugeja saab pilgu heita mitte lavale ja pjedestaalile, vaid jäämäe allapool jäävasse, vähem eksponeeritud sfääri.

Raamat koosneb episoodilistest meenutustest, kus Ernesaks ilmub kord juhina, kord sõbra või kolleegina, alati aga inimesena, kelle elutöö on tihedalt seotud Eesti koorikultuuri kujunemise ja hoidmisega. Uibo kirjeldused on sageli emotsionaalselt laetud, ent hoiduvad idealiseerimisest, tuues välja ka inimlikud kõhklused, pingeid ja hetki, kus suurte ideaalide kõrval tuli teha argiseid valikuid. Lisaks isiklikele vahejuhtumitele annab raamat aimu ajastu vaimsest ja poliitilisest olustikust, milles Ernesaks tegutses – alates sõjajärgsest taastamisajast kuni nõukogude kultuuripoliitika piiranguteni, mille sees püüti hoida rahvuskultuuri elavana.

Harald Uibo (sünd. 1930) oli koorijuht ja muusikategelane, kes töötas aastakümneid Eesti muusikaelus ning oli seotud mitme olulise kollektiiviga. Tema kirjutatud mälestusteraamat pole mitte ainult austusavaldus Gustav Ernesaksale, vaid ka isiklik tagasivaade muusikamehe teekonnale läbi ideeliste ja loominguliste ristmike. „Killukesi jäämäe veealusest osast“ pakub lugejale võimalust mõista, milline oli Ernesaks kolleegide silmis – kui dirigent, kui inimtüüp ja kui sümbol, kelle ümber keerles rohkem, kui avalikult näha oli. Raamat on väärtuslik täiendus nii Ernesaksa portreele kui ka Eesti muusikaajaloo lähivaatena.