Karusloomakasvatus. Käsiraamat

Harald Tiku „Karusloomakasvatus. Käsiraamat” on 1980. aastate lõpus koostatud põhjalik erialane teos, mis käsitleb karusloomade pidamise ja aretamisega seotud teadmisi süsteemses ja praktilises vormis. Raamat keskendub eelkõige selliste loomade kasvatamisele nagu naarits, rebane ja tuhkur, kelle karusnahk oli toona hinnatud tooraine nii kodu- kui ka välismaal. Käsiraamat annab ülevaate loomakasvatuse korralduslikest alustest, sh farmide rajamisest, söötmis- ja hooldusnõuetest ning tõuaretuse põhimõtetest. Olulisel kohal on ka haiguste ennetamise ja ravi peatükid, mis toetuvad veterinaaria tollasele praktikabaasile ning teaduskirjandusele.

Teos on jagatud temaatilisteks peatükkideks, milles vaadeldakse karusloomade bioloogiat, paljunemistsüklit, karusnahkade kvaliteedinõudeid ja töötlemise eeldusi. Tähelepanu pööratakse ka loomade pidamistingimuste ja keskkonnategurite rollile karusnaha arengu seisukohalt. Lisaks tehnilistele juhistele sisaldab raamat ka statistilisi andmeid ja soovituslikke töökorralduslikke skeeme, mida said kasutada nii väiksemad majapidamised kui ka suuremad kolhooside või sovhooside juurde kuuluvad karusloomafarmid. Raamatu keeles on tajuda ajastule omast normatiivset ja tootmislikku mõtteviisi, ent ka teaduslikku täpsust, mis teeb sellest väärtusliku allika oma ala professionaalidele.

Harald Tikk oli oma valdkonna tunnustatud spetsialist, kes tegutses nii teadustöötaja kui ka praktikuna. Tema käsitlusviis ühendab põllumajandusliku kogemuse ja loomakasvatusliku teadusliku lähenemise, mis peegeldub ka käesolevas teoses. „Karusloomakasvatus” oli mõeldud esmalt kutselistele kasvatajatele ja õppevahendiks vastavatel erialadel, kuid see pakub ka tänapäeval huvi neile, kes uurivad karusloomakasvatuse ajalugu ja arengut Eestis. Raamat kajastab hästi oma aja majandus- ja tootmiskultuuri ning annab detailse pildi ühest harva käsitletud loomakasvatusharust nõukogude perioodi kontekstis.