Kellakägu. Jutustusi ja luuletusi

Harald Suislepa teos „Kellakägu. Jutustusi ja luuletusi“ on laste- ja noortekirjanduse valdkonda kuuluv kogumik, mis ühendab endas proosat ja luulet. Raamat pakub mitmekesist lugemisvara, milles vahelduvad lühikesed, sageli muinasjutulise või fantaasiarikka ainestikuga jutustused ja lapsemeelsed, ent tundlikud luuletused. Nii proosatekstid kui luuletused on kirjutatud lapsepilgu kõrguselt, kuid autor ei alahinda noort lugejat – vastupidi, tema lood kutsuvad mõtlema, kujutlema ja ka ise maailma üle küsimusi esitama. Tekstides on tunda nii kodulähedust kui ka muinasjutulist nihestust, mis muudab raamatu sobivaks ettelugemiseks ja iseseisvaks avastamiseks.

Kogumikku läbivaks kujundiks on aeg, selle tajumine ja muutlikkus, mida peegeldab ka pealkiri „Kellakägu“. Suislepp oskab väheste sõnadega luua meeleolu ja sündmuste keskkonda, olgu selleks mets, aed, koduõu või hoopis unenäoline ruum. Tema proosat iseloomustab lihtne, aga ladus jutustamislaad, milles oluline koht on dialoogidel ja tegevuse kulgemisel. Luuletustes on rohkem mängulisust ja rütmilist keelt, ent ka seal leidub mõtisklevaid hetki. Raamat on tasakaalukas segu mõnusast lugemisest ja vaiksetest tähelepanekutest, mis aitavad lapsel maailma paremini tajuda ja suhestuda loetuga.

Harald Suislepp (1920–1994) oli eesti kirjanik, kes kirjutas peamiselt lastele ja noortele. Tema loomingut iseloomustab empaatia, looduslähedus ning oskus vaadelda igapäevast elu kergelt muinasjutulises valguses. Suislepp kuulus autorite hulka, kes püüdsid nõukogude ajal säilitada eestikeelset ja lapsesõbralikku kirjandust, andes edasi väärtusi, mis ei sõltunud ideoloogiast, vaid inimlikkusest ja kujutlusvõimest. „Kellakägu“ on iseloomulik näide tema varasemast loomingust – lihtne, selge ja lapse jaoks tähendusrikas raamat.