Aeg tuleb maa ja mere peal...

Kähku-kähku käivad ajaloo kraasid.
Euroopa on teinud Müncheni taandumise.
Soomes on sõda. Paldiskis baasid.
Küla lumistel põldudel
sooritab Nõukogude lennuk
hädamaandumise.
Kolmveerand valda kihutab kokku.
Mehed uurivad masinat
nagu vastrautatud vankrit.
Naised piiluvad pilooti
elevil ning uudishimulikud
nagu lapsed, nähes näärisokku.
Vana tööline, venekeelemees
annab jutule nooti
"Noh, räägitakse ikka
neil pole süüa, pole särki selga panna...
Inimene, see on sopp sotsialismi rattarummul...
Näete, nüüd on punane lendur teie ees!
Missugused riided!
Ja missugune sile poiss sees!
Ei see soomlastele ega sakslastele alla anna."
"Oi, ja missugused saapad!
Karvased nagu mesimummul!"
Lendur on uljas poiss.
Terastiib peakohal taevavõlvini
seisab ta keset külarahvast –
jalad harkis
nägu naerul
kaardiplanšett põlvini.
/.../
Ja korraga... Kõigub vist paekivist pindki!
Jõekäärud täis müha ja vahutust.
Pikk kõmisev vabrikutoru viib mindki
kesk suvist ning pöördelist rahutust.
Rõõm, ootus, hirm, ärevus – kõike on tunda.
Ka kuulujutt veereb kui sandi peos sent...
Port-Kundast saab tõepoolest p u n a n e Kunda
sest hall on siin elu, hall kui tsement.