Internaat Genfi järve ääres 2. osa. Julgust, Stefanie!

“Internaat Genfi järve ääres. Julgust, Stefanie!” tutvustab lugejat taas internatuuri argipäeva droonivaatluseta, aga sellega samavõrd oluliste hetkedega õpilastevahelisest toetusest ja sisekliimast. Tekst esitab peategelase kohtumised, vestlused ja valikud läbi vaikselt kumavate situatsioonide: hommikute aktused, kõned sõpradele ning viimaste päevade pingelised otsused. Rütm on rahulik, sündmuste järg selge. Teose keskne konflikt koondub laienevale ellusuhtumisele — keskkond muutub, aga inimesed ei jää paigale, mis kujundab nii pinget kui lohutust ilma melodramaatilise plahvatuseta.

Stafanie rollis on märgata peent, aga järjepidevat sisemist liikumist. Ta ei ole otsuste hoogne keerisekeskus ega valgendav kangelänu, vaid pigem peegelduslihtsuses leitav näide sellest, kuidas väikeste sammudega saab vastu astuda murdepunktidele. Internaadi tegelaste seas on vähem selgeid vastuolusid, aga küll rohkem nüansse — teised õpilased ja õpetajad on kujutatud sellistena, kel on veidrusi, vaikseid soove ja ootamatuid momente. Tekst ei ehita üles illusiooni täielikust sotsiaalsest harmooniast, vaid rõhutab inimlikke ebakõlasid ja kompromisse, millega läbi peab saama igaüks eraldi ja koos.

Harald Parigger on saksa lastekirjanik, kes pöörab oma teostes tähelepanu noorte mõtetele ja igapäevakogemustele. Ta seab mängu empaatia, sõnastades sisemisi seisundeid ilma selgete resolutsioonideta. Tema lood otsivad liikumapanevat jõudu väikestes otsustes ja sõnades. Teos on kirjaline tõsiasi inimlikust lehest, mis jääb viimaks poolläbipaistvaks tõlgenduseks sellest, mis on kaunis, keeruline või oluline, sõltuvalt talle omast sisetundest.