Minu õde Tilli

Miks just nimelt m i n a pean alati teadma, kus miski asub? Kindla peale on keegi Gerdikese lestadega talvel ujumas käinud. Ja mis siis? Mis on minul sellega asja?
Ka mu õde Tilli püüab leebe kannatlikkusega mulle midagi selgeks teha: "Kulla Knox, sul on kindlasti meeles, et mul oli ujumismüts, sihuke justkui lehtedest ... "
"Milles sa kangesti kapsast meenutasid," tõukab Gerd takka.
"See oli näkimüts," ütleb Tilli ja heidab Gerdile tigeda pilgu.
Siinkohal me kohe pidime kõik naerma.
"Isa korjas sinna sisse kruvisid, kui ta oma mopeedi lahti lammutas."
Tollest ajast saadik käib isa jälle jalgrattaga tööl.
"Ultratark!" ütleb Tilli, pöördub vihaselt ümber ja lisab isevärki loogikaga: "Üleüldse, kõigil minu sõbrataridel on silastikust ujumistrikood. Aga mina siin rääkigu palju tahes!"