Vanemast raamatukultuuriloost

Hans Treumanni teos „Vanemast raamatukultuuriloost“ on teaduslikult põhjalik käsitlus Eesti raamatukultuuri kujunemisest ja arengust alates varasematest trükistest kuni 19. sajandi lõpuni. Raamat keskendub trükikunsti, kirjastamise ja raamatu leviku varasematele etappidele Eesti aladel, sidudes kultuurilise ja ajaloolise tausta trükisõna levikuga. Erilist tähelepanu pööratakse esimestele eestikeelsetele raamatutele, varasele vaimulikule kirjandusele ning hariduse ja kirjakultuuri seosele raamatute tootmise ja kasutamisega.

Teose ülesehitus järgib ajaloolist loogikat: esmalt käsitletakse raamatu kui meediumi jõudmist Liivimaale, seejärel trükikodade tegevust Tallinnas, Tartus ja mujal, samuti kirjastuselu kujunemist ja muutumist 18.–19. sajandil. Eraldi peatükid on pühendatud raamatukogude tekkele, vaimuliku kirjavara levikule ja eesti keele rollile trükikultuuris. Lisaks faktidele ja statistikale esitab autor ka kommentaare ja tõlgendusi, mis avavad ajalooliste arengute tähendust kultuuri laiemas kontekstis. Teos sisaldab viiteid allikmaterjalidele, arhiividele ja trükikataloogidele, mis annavad lugejale võimaluse süvitsi minna ka uurimistööks.

Hans Treumann (1915–1996) oli bibliograaf, kirjandusteadlane ja üks Eesti raamatuloo uurimise alusepanijaid. Tema tööde põhjalikkus ja allikate tundmine on teinud temast autoriteedi eesti trükikultuuri uurimisel. „Vanemast raamatukultuuriloost“ on olulise tähendusega teos nii ajaloolastele, kirjandusteadlastele kui ka kõigile, kes tunnevad huvi trükisõna ja lugemiskultuuri kujunemise vastu Eestis. See on samavõrra nii teaduslik ülevaade kui ka austusavaldus eesti kultuuri kujundajatele varasest ajast tänapäevani.