Minu imeline elu 2. osa

Hans Luige mälestusteraamatu „Minu imeline elu. 2. osa” keskmes on autori ja tema ema ellujäämine ning vastupanu katsumustele, mis saatsid nende elu XX sajandi tormilistel aegadel. Lugu algab pääsemisega Starobelski surmalaagrist, kus iga päev oli võit elu nimel. Sealt algavad aastad täis liikumist ja ootamatuid pöördeid, mille kulminatsiooniks saab sundasumine Siberisse. Autor vaatleb oma teekonda ausalt ja kainelt, kirjeldades nii füüsilist kannatust kui ka sisemist vastupidavust, mis võimaldas tal üle elada ebaloomulikud olud.

Luik ei keskendu ainult ajaloosündmustele, vaid sellele, kuidas inimene säilitab väärikuse ja usu paremasse, isegi kui kõik näib kadunud. Raamatus on tunda austust ema vastu, kes jääb tütar- ja poegliku kiindumuse sümboliks ning kehastab ellujäämise tahtejõudu. Läbielatu kõrval on oluline, et autor ei näe end ohvrina, vaid pigem tunnistajana ajale, mis pani proovile kogu põlvkonna. Tema tähelepanu ei ole suunatud vihale ega kättemaksule, vaid mõistmisele ja leppimisele, mis kujundab teose moraalse telje.

Hans Luik oli eesti kirjanik ja mälestustekirjutaja, kelle looming käsitles isikliku saatuse kaudu Eesti ajaloo valulikke etappe. Tema stiil on otsekohene, ilma liigse ilustamiseta, kuid sügavalt inimlik. „Minu imeline elu” sarja teine osa ei ole pelgalt meenutus, vaid tunnistus inimese vastupanuvõimest ja lootuse püsivusest. Luige kirjutusstiil ühendab ajaloolise aususe ja isikliku soojuse, pakkudes lugejale võimaluse mõista, kuidas üks elu peegeldab terve rahva kogemust ja ellujäämist läbi kannatuste.