Kosmodroomidest kaugel

Hans Luige dokumentaaljutustuste kogumik „Kosmodroomidest kaugel“ koondab endas reportaaže ja reisikirju, mis viivad lugeja erinevatesse maailma paikadesse, eemale tehnoloogilisest modernsusest ja kosmosevõidujooksust, mis 1960. aastate lõpul domineeris avalikus tähelepanus. Autor ei kirjuta suurtest raketikatsetustest ega kosmoselendudest, vaid inimestest ja paikadest, kes jäävad sellest arengust kõrvale – geograafiliselt, kultuuriliselt või ajalooliselt. Teose pealkiri ongi kaudne kommentaar sellele, et maailmas eksisteerib ka teine reaalsus, kus argipäev on aeglane, looduslähedane ja sageli vastuolus industriaalühiskonna tempoga.

Raamat viib lugeja Siberi küladesse, Kesk-Aasia steppidesse, Balti ääremaade linnakestesse ning mujale, kus autor jälgib kohalikke eluviise, kirjeldab inimesi, nende töid ja mõttemaailma. Luik oskab märgata väikest ja detailset ning seob selle laiemate tähelepanekutega. Kogumik on kirjutatud ajakirjandusliku täpsuse ja kirjandusliku tundlikkusega, kasutades vaatluse kõrval ka sisemist kommentaari, mis viitab autori isiklikele reaktsioonidele ja mõtetele. Tekstis leidub sotsiaalset analüüsi, aga ka lüürilisi vaateid ja mõtisklusi, mis annavad raamatule isikupärase ja kohati poeetilise tooni.

Hans Luik (1927–2017) oli ajakirjanik ja kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal reportaaž ja reisikiri. Tema tekstid on tihti kirjutatud kogemuspõhiselt, tuues esile vahetu kontakti keskkonna ja inimestega. Luige stiil on detailitäpne, ent empaatiat täis, võimaldades lugejal suhestuda kirjeldatud maailmaga vahetult. „Kosmodroomidest kaugel“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning peegeldab ka laiemat ajastu hoiakut – huvi äärealade ja perifeerse elu vastu, mis nõukogude moderniseerimisretorika taustal pakkus alternatiivset pilku argi- ja pärismaailmale.