Pirnipuu, pronks ja marmor

Hans Laari teos „Pirnipuu, pronks ja marmor” on biograafiline jutustus, mis keskendub eesti skulptori Amandus Adamsoni elu viimastele aastatele Paldiski linnas ajavahemikus 1918–1929. Teos kujutab loovisiku elu rahutul ja muutlikul ajal, mil noor Eesti Vabariik seisis alles oma tuleviku kujundamise lävel. Adamson, kellel seljataha jäi pikk ja tunnustatud kunstnikukarjäär Venemaal ja mujal Euroopas, asus Paldiski tagasi elama ja töötama, luues seal nii monumente, portreesid kui ka isiklikult tähenduslikke teoseid. Laari jutustus avab Adamsoni argielu, sisemaailma ja loomingulist protsessi, seades selle konteksti toonase ühiskonna, ajaloo ja kohaliku eluoluga.

Raamat ei ole pelgalt faktidele tuginev biograafia, vaid sisaldab ka kirjanduslikke elemente ja kujundlikku keelt, mis loovad elava pildi nii skulptorist kui ka temaga seotud paikadest ja inimestest. Eriline tähelepanu on pööratud Adamsoni koduaias kasvanud pirnipuule, mis raamib teose pealkirja ning sümboliseerib sidet elu, looduse ja loominguga. Lugeja saab aimu sellest, kuidas kunstniku looming põimus tema igapäevaeluga – kipsivalust marmortahuni, ideest monumendini. Samas peegeldab jutustus ka vananeva meistri mõtisklusi elu ja surma, töö ja vaikuse, mälu ja kestvuse üle.

Hans Laar (1926–2005) oli eesti kunstiteadlane, kriitik ja kirjanik, kes on tuntud eelkõige kunstnike elu ja loomingu käsitlejana. Tema kirjutised ühendavad ajaloolist täpsust, esteetilist tundlikkust ja jutustavat stiili. „Pirnipuu, pronks ja marmor” on näide sellest, kuidas üks isiklike sugemetega jutustus võib tuua lugejale lähedale suure kunstniku loomingu ning avada samal ajal ka ühe väikese Eesti linna kultuuriloolise tähenduse. Teos kõnetab nii kunsti- kui ajaloohuvilisi, pakkudes sisukat pilku nii Amandus Adamsoni eluloo kui laiemalt eesti skulptuurikunsti arengute sisse.