Tuuline saar. Mängufilmi stsenaarium

Hans-Erik Laansalu „Tuuline saar“ on mängufilmi stsenaarium, mis ilmus trükis 1982. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“. Tegemist on iseseisva kirjandusliku teosega, mis järgib küll stsenaariumile omast vormi, kuid sisaldab endas ka proosalisi väärtusi – looduse kujundeid, karakterite psühholoogilist sügavust ja ühiskondlikku allteksti. Tegevus toimub Eesti rannikul, ühel tuulisel ja eraldatud saarel, mille looduslik suletus peegeldub ka tegelaste vaimses seisundis. Saar ei ole pelgalt geograafiline asukoht, vaid muutub tähenduslikuks ruumiks, kus minevik, olevik ja igatsus vahelduvad ning põimuvad. Elu suletud kogukonnas toob esile vastasseisud ja vaikimisi pinged, mis lõpuks sunnivad tegelasi tegutsema.

Stsenaarium keskendub väikese rannaküla elanikele, kelle rutiinsesse ellu toob muutuse väljast saabuv noor mees. Tema kohalolek häirib harjumuspärast tasakaalu ja avab aastatepikkuseid allasurutud pingeid – kadunud võimalusi, katkestatud suhteid, igatsust millegi muu järele. Narratiiv liigub vaikselt ja rahulikult, kuid on samas sisemiselt laetud. Sõnaline nappus ja tegevuse fragmentaarsus rõhutavad emotsionaalset pingestatust ning loovad tugeva visuaalse atmosfääri, mis sobiks filmilinale, kuid toimib ka iseseisva kirjandusliku tekstina. Laansalu kasutab saart kui mikromaailma, kus inimeste valikud ja suhete dünaamika saavad tähenduslikult võimendatud. Tuul, meri ja vaikus on dialoogipartnerid, mis kujundavad tegelaste sisemaailma.

Hans-Erik Laansalu (1942–1991) oli eesti näitekirjanik ja dramaturg, kelle looming keskendus sageli elu äärealadele ja vaiksete inimeste sisemisele võitlusele. Ta tegutses Eesti Televisioonis ja oli seotud mitmete lavastuste ning stsenaariumitega, milles avaldub sotsiaalne tundlikkus ja oskus luua visuaalselt tugev narratiiv. „Tuuline saar“ on üks tema tuntumaid kirjutatud stsenaariume, mis tõstab esile autori võime töötada sõnadega pildiliselt ja lühidalt, ilma liigse selgitamiseta. Kuigi teos ei jõudnud laiema vaatajaskonnani filmivormis, on see oluline näide eesti stsenaariumikirjandusest, kus ühenduvad visuaalne kujundlikkus ja eksistentsiaalne sügavus.