Lülituslaud

Iga kord, kui ma jutustan sellest noormehest. kes oli endale leiutanud lülituslauasüsteemi ja kavatses selle järgi elada, kerkib küsimus: mis temast küll on võinud saada? Arvatavasti mingi hale pedant? Varem lasksin ma ennast sel puhul vaidlusse tõmmata ja vastasin ägedalt: Noh, ja mis siis! Mõne ideega rappa minna, mis see siis ära ei ole! Peaasi, et on ideid. J a nii edasi. Aga milleks vaielda!
Näiteks äsja tähendas üks kuulaja pahaselt: "Suurtes mõõtmetes on ju mitmesugused autoritaarsed riigikorrad juba viinud selle süsteemi ad absurdum." Heakene küll. Vastu väita võiks vähemalt seda, et asjaomane režiim ei olnud võib-olla küllalt autoritaarne ja varises sellepärast kokku. Mõeldav oleks öelda ka, et süsteemi äpardumine suurtes mõõtmetes pole veel kaugeltki mingi argument selle individuaalse rakendamise vastu. Tavaliselt kulgevad kõik revolutsioonid nii mitterahuldavalt ju ainult sellepärast, et juhtivad pead hakkavad pihta oma ümbruse, ja mitte iseenda revolutsioneerimisest.
Aga need on dialektilised nõksud, Pole üldse minu asi lülituslauda kaitsta. Vastupidi, seda ei salli ma silmaotsaski.