Printsess herneteral

Hans Christian Anderseni muinasjutt „Printsess herneteral“ kuulub tema kõige tuntumate ja lühemate lugude hulka, olles läbi aastate leidnud koha paljude laste lugemislaual. Lugu algab printsi soovist leida endale tõeline printsess, ent kõik kohtumised sobivate kandidaatidena esitatud neidudega jätavad teda kahtlema. Ühel vihmasel ööl saabub lossi tundmatu neiu, kes väidab end olevat printsess. Kuninganna otsustab panna ta proovile, asetades ühe herneterakese tema voodisse, millele kuhjatakse peale kakskümmend madratsit ja kakskümmend sulgpatja. Hommikul kurdab neiu, et magas väga halvasti, kuna tundis voodis midagi kõva – ja just see tõendab tema kuninglikku päritolu.

Jutustus põhineb vastandusel – nähtav ja varjatud, lihtne ja tõeline –, ning selle keskmes on küsimus, mis eristab „tõelist“ printsessi teistest. Anderseni muinasjutule omaselt on tegu minimalistliku looga, kus süžee on napp, kuid sümbolid kõnekad. Herneterake saab muinasjutulise tundlikkuse sümboliks, mis eristab õilsat päritolu. Kuigi tekst on lühike ja esitatud lihtsas keeles, võimaldab see mitmekesiseid tõlgendusi: lugemist saab võtta nii huumoriga kui ka tõsisema arutlusena tundlikkuse ja inimeste hindamise teemal. Oma napis vormis esindab see lugu hästi Anderseni oskust tabada inimloomuse nüansse lühidalt ja meeldejäävalt.

Hans Christian Andersen (1805–1875) oli taani kirjanik ja luuletaja, kelle looming on tugevalt mõjutanud laste- ja maailmakirjandust. Tema muinasjutud ei ole üksnes lihtsad lood lastele, vaid sageli mitmekihilised ja allegoorilised, puudutades teemasid nagu identiteet, üksindus, eneseväärikus ja lootus. „Printsess herneteral“ ilmus esmakordselt 1835. aastal kogumikus „Muinasjutud, jutustatud lastele“ ning on tänu oma lühidusele ja tabavale sümbolile muutunud üheks tema kõige enam illustreeritud ja tõlgitud teoseks üle maailma.