Peer Õnneseen

„Peer Õnneseen“ on Hans Christian Anderseni viimane romaan, mis ilmus 1870. aastal. Tegemist on kirjaniku kuuest romaanist kõige hilisema ning oma olemuselt kokkuvõtva teosega, milles peegelduvad tema loomingu kesksemad teemad – lapsemeelsus, sisemine puhtus ja ideaalide poole püüdlemine. Romaani peategelane Peer on unistav ja andekas noormees, keda autor kujutab kui jumalikku geeniust, kelle elu kulgeb ideaalide ja tegelikkuse vahelises pingeväljas. Peer usub oma erilisse kutsumusse, kuid peab kokku puutuma ka elu paratamatult irooniliste ja keerukate tahkudega.

Anderseni jutustamislaad selles romaanis on ühtaegu siiras ja teravmeelne. Loo tonaalsuses põimuvad helged unistused ja kriitiline pilk ühiskonnale. Peer on kangelane, kelle usk oma andesse on siiras, kuid maailm tema ümber ei ole alati valmis seda vastu võtma. Selle kaudu kujutab autor konflikti inimese sisemaailma ja välise elukorralduse vahel. Tegu ei ole klassikalise muinasjutuga, vaid pigem allegoorilise romaaniga, milles peegelduvad autori eneseelu motiivid, lootused ja pettumused. Lugu ei keskendu ainult fantaasiale, vaid ka sellele, kuidas andekus ja idealism võivad jääda märkamatuks või väärinult kohtlemata.

Hans Christian Andersen (1805–1875) on tuntud eelkõige kui muinasjuttude looja, kuid tema looming ulatub kaugemale lastekirjandusest. Ta kirjutas ka romaane, näidendeid ja luulet. „Peer Õnneseen“ esindab tema küpse loomingu lõppfaasi, kus varasem fantaasiarikkus on saanud juurde elukogemuse ja kaine enesevaatluse. Romaanis väljendub ka autori irooniline suhtumine ühiskonda ja selle väärtushinnangutesse. See teeb teosest märgilise ja mõtestatud järelhüüde kogu tema kirjanikuteele ning pakub lugejale võimaluse näha Anderseni loomingut sügavamas, isiklikumas plaanis.