Lumikelluke. Muinasjutud ja lood

Hans Christian Anderseni „Lumikelluke” on kogumik klassikalisi muinasjutte, mis ilmus eesti keeles 1996. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandel. Tegemist on valikkoguga, mis sisaldab autori tuntumaid ja ka vähemlevinud muinaslugusid, sh „Lumikelluke”, mille järgi kogu on pealkirjastatud. Teoses vahelduvad lühemad ja pikemad lood, kus läbivaks jooneks on Anderseni omapärane fantaasia, inimpsühholoogia tundlik käsitlus ja moraalsed järeldused. Muinasjuttudes põimuvad sageli kurbus ja lootus, kaotus ja muutumine, pakkudes mõtlemisainet nii lastele kui täiskasvanutele.

Kogumikku kuuluvad mitmed tuntud jutud, nagu „Väike tüdruk, kes müüs tikke”, „Lumekuninganna”, „Inetu pardipoeg”, „Väike merineitsi” jt, samuti vähem tuntud, kuid sisult samavõrd sügavad lood. Anderseni tegelased on sageli alandlikud ja tundlikud olendid – lapsed, loomad, mänguasjad, kelle kaudu autor räägib armastusest, üksindusest, vaprusest ja kaastundest. Tema muinasjutud ei väldi elu tumedamaid külgi, vaid esitavad neid kujundlikult ja empaatilise pilguga. „Lumikelluke” sümboliseerib raamatus kevade ja lootuse saabumist – midagi uut ja puhast keset raskusi.

Hans Christian Andersen (1805–1875) oli taani kirjanik, kelle looming on mõjutanud kogu maailma lastekirjandust. Tema muinasjutud on tõlgitud enam kui 150 keelde ning neid on dramatiseeritud, illustreeritud ja ekraniseeritud lugematul hulgal. Andersen oskas oma lihtsas ja tundlikus stiilis käsitleda keerukaid teemasid, mis puudutavad kõiki inimesi, sõltumata east. Tema lood on säilitanud ajatu väärtuse, sest kõnelevad universaalsetest inimsuhetest, väärtustest ja sisemisest kasvamisest. Eesti lugejatele on tema looming tuttav juba 19. sajandist ning 1996. aasta „Lumikelluke” on üks ulatuslikumaid tõlkekogumikke eesti keeles.