Keisri uued rõivad

„Keisri uued rõivad“ on üks Hans Christian Anderseni tuntumaid muinasjutte, mille keskmes on lugu tühisest uhkusest ja inimlikust pimestatusest. Lugu jutustab keisrist, kelle suurim kirg on ilusad riided. Tema õukonda saabuvad kavalad kelmid, kes väidavad end oskavat kududa kangast, mida ei näe need, kes on rumalad või oma ametile sobimatud. Keiser ja tema lähikondlased ei julge tõde tunnistada, sest kardavad paista rumalatena. Nii valmistataksegi „uued rõivad“, mida tegelikult ei eksisteeri, ja keiser marsib pidulikult rahva ette alasti. Tõde ütleb lõpuks välja laps, kes märkab lihtsust ja reaalsust, mida täiskasvanud ei söanda tunnistada.

Muinasjutu tähendus ei piirdu pelgalt koomilise süžeega, vaid avab sügavamad mõttekihid. Lugu paljastab, kuidas hirm autoriteedi ees ja soov paista targemana võib panna inimesi ühiselt kaasa mängima ilmsele pettusele. Anderseni tekst on teravmeelne allegooria inimlikust nõrkusest ja ühiskondlikust silmakirjalikkusest, mille aktuaalsus ei ole kadunud ka tänapäeval. Illustratsioonidega väljaanne lisab loole visuaalset elavust, aidates lugejal tunnetada nii ajastut, milles keisri kuju asetatakse, kui ka loo satiirilist tooni. Seega on see muinasjutt korraga nii lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud mõistulugu.

Hans Christian Andersen (1805–1875) oli taani kirjanik, kelle looming on üks olulisemaid maailmakirjanduse muinasjutuvaramuid. Tema lood, nagu „Inetu pardipoeg“, „Lumekuninganna“ ja „Väike merineitsi“, on tuntud kogu maailmas ning neid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Andersen oskas ühendada lihtsa jutustuse sügava inimliku ja filosoofilise sisuga, mistõttu kõnetavad tema teosed eri vanuses lugejaid. „Keisri uued rõivad“ on üks neist muinasjuttudest, mis on leidnud kindla koha rahvusvahelises kultuuripärandis, olles tänaseni kasutusel mõistukõnena olukordadele, kus tõde varjatakse üldise pimestatuse ja vaikimise tõttu.