Suvemaa

Romaan „Suvemaa” asetab spiooniloo kahele maailmale: elavate Londoni ja surnute metropolile, kuhu Briti impeerium on rajanud koloonia. 20. sajandi alguse teadus avastab eetri ja ühenduse surnud hingedega; 1938. aastaks ei peeta surma enam lõpuks, vaid ressursiks. Välisluureagent Rachel White saab kohtumisel ülejooksikuga teate Suvemaal tegutsevast topeltagendist. Probleem on kahekordne: oht liigub samaaegselt kahes reaalsuses ning kahtlusalune on juba teisel pool. Lugu koondab kampuse-sarnase bürokraatia, luureametkondade reeglid ja tehnilised võtted, mis lubavad pidada vestlusi üle piiri, saata sõnumeid „sealt” ning varuda võimu nii praeguses kui ka järgmises elus. Nõukogude luurel on oma skeem Suvemaal ja tehnoloogial, millega luua endale jumal; Briti süsteem ei püsi seetõttu pelgalt valve peal, vaid peab omaenda alusmüüte üle kuulamisele kutsuma.

Teos paigutab lugeja uurimisse, mille töövahendid on tuttavad, aga keskkond muudab tähendusi: toimikud, memod ja ülekuulamisprotokollid puutuvad kokku rituaalide ja seadeldistega, mis loovad silla elavate ja surnute vahel. Spioonimüsteerium ei toimi üksnes „kes tegi”, vaid „kuidas registreerida teo tagajärgi maailmas, kus tagasipöördumine on võimalik”. Süžee rütm vaheldub otseste lahingute ja paberisõja vahel; usku ja tehnoloogiat käsitletakse kui võimuvahendeid, mitte kui abstraktseid ideid. Eetikaküsimused kerkivad konkreetsetest toimingutest: kas luurelojaalsus ulatub teispoolsusse, mida tähendab saladuse hoidmine, kui kõnesid saab vastu võtta ka pärast surma, ning kuidas mõõta „kodaniku” staatust seal, kus keha enam ei määra. Nii sünnib romaan, mis hoiab žanripiirist kinni, ent nihutab reegleid: mõrv on vanamoodne, kaotus kuulub arhiivi, surm on menetluse algus.

Hannu Rajaniemi on soome päritolu ulmekirjanik ja teadlane, kes kirjutab inglise keeles ning kasutab lugudes ranget süsteemimõtlemist: ta seab maailma põhimõtted paika ja laseb tegelastel nende sees tegutseda. „Suvemaa” jätkab seda tööviisi, viies lugeja tehnoloogia, metafüüsika ja luurepraktika ristumiskohta. Autor on varem loonud tähelepanu pälvinud spioonilike ja ideeküllaste romaanide rea, mille taustaks on täppisteaduste mõtlemine; siin on selle mõtlemise objektiks mitte kvantmaailm, vaid eetri ja surmajärgse elu praktiline haldus. Selline autoripositsioon hoiab jutu selge ja jaotab riski kahele väljale: tegevus peab püsima arusaadav, isegi kui reeglid on teistsugused, ning lugeja saab astuda sammu haaval koos uurimisega läbi kahe riigi ja kahe riigikorra.