Alraune

Romaan „Alraune” on Hanns Heinz Ewersi üks tuntumaid teoseid, mis ühendab endas gooti kirjanduse, müstika ja teadusliku eksperimendi temaatika. Loo aluseks on legend mandragoorist, millel usuti olevat üleloomulikke omadusi. Teoses annab teadlane professor Brinken oma kunstliku sigitamise katsetele vormi, viljastades prostituudi mandragoori seemnega. Sellest sünnib tütarlaps nimega Alraune, kelle päritolu varjab endas nii teaduslikku julgust kui ka ohtlikku saatuslikkust. Lapsest kasvab neiu, kelle käitumises põimuvad ülevad tunded ja tumedad kalduvused, ning tema lugu avaneb kui uurimus inimese hinge varjukülgedest.

Raamat liigub kahe maailma piiril – ühelt poolt on see teaduslik eksperiment ja inimese võimetest tulenev uhkus, teiselt poolt aga müstiline, peaaegu deemonlik reaalsus, mis hakkab kõike ümbritsevat mõjutama. Alraune kasvu ja arengut kujutatakse nii sümboolselt kui ka psühholoogiliselt, näidates, kuidas teaduse ja looduse vahelise piiri rikkumine võib sünnitada ettearvamatuid tagajärgi. Lugeja ees laotub korraga armastuse ja hävingu, iha ja häbi, katse ja karistuse pannoo. See on lugu, mis uurib mitte ainult inimese loovat jõudu, vaid ka tema moraalset vastutust.

Hanns Heinz Ewers (1871–1943) oli saksa kirjanik, kes paistis silma peamiselt oma dekadentlike ja õuduslikke elemente põimivate teostega. Ta tegutses ka filmistsenaristina ja kuulus omal ajal Euroopa avangardkirjanduse ringkondadesse. Ewersi loomingut on võrreldud Edgar Allan Poe ja E.T.A. Hoffmanni pärandiga, kuna ta oskas meisterlikult ühendada realistlikku keskkonda ja fantaasiat. Tema teosed, sealhulgas „Mandragora”, „Vampiir” ja „Alraune”, tõid talle rahvusvahelist tuntust, kuid samas ka kriitikat, sest ta ei hoidunud šokeerivatest ja provokatiivsetest teemadest. „Alraune” on jäänud tema loomingus kõige mõjukamaks ja enim tõlgitud romaaniks.