Juuda sündroom. Lumi

Hanna J. Sebrasko romaan „Juuda sündroom. Lumi” on sümbolistlik ja eksperimentaalne teos, mis liigutab end poeetilise proosa ja psühholoogilise müsteeriumi piirimail. Raamatu alapealkiri „Lumi” viitab ühelt poolt puhtusele ja vaikusele, teisalt aga ka millegi varjatu ja külma katteloorile, mis katab tegelaste sisemaailmu ja nende omavahelisi suhteid. Teos ei järgi klassikalist narratiivset ülesehitust, vaid koosneb fragmenteeritud peatükkidest, mõttelõngadest ja vaimsetest monoloogidest, mille kaudu autor käsitleb süütunnet, reetmist ja isiku jagunemist sisemise tõe ning välise rolli vahel.

Peategelane, kelle mina-vormis jutustus viib lugeja aeg-ajalt unenägudesse ja mälukildudesse, ei ole üheselt määratletav. Ta eksleb oma identiteedi, mineviku ja süükoorma vahel, otsides lunastust või vähemalt mõistmist. „Juuda sündroom” viitab siinkohal evangeeliumi reeturi arhetüübile – inimesele, kes on eksinud või reedab teadlikult, kuid kelle sisemine valu ei lase tal sellest vabaneda. Lume kujund võimendub nii tegevuse kui kujundikeele kaudu, rõhutades emotsionaalset tardumust ja vaikust, milles tegelane end leiab. Romaani keelekasutus on intensiivne ja poeetiline, tihti metafoorne ning kohati katkendlik, tekitades lugejas meditatiivse ja nihestatud lugemiskogemuse.

Hanna J. Sebrasko on eesti autor, kelle looming on peamiselt avaldatud väikese tiraažiga väljaannetena ning kelle teosed kannavad tugevalt isikupärast ja introspektiivset joont. Tema stiil kaldub eksistentsialismi ja poeetilise tundekirjanduse suunda, pakkudes pigem emotsionaalset kui loogilist mõistetavust. „Juuda sündroom. Lumi” kuulub nende teoste hulka, mida ei loeta mitte niivõrd süžee, vaid meeleolu ja keele pärast. See sobib lugejale, kes hindab tekstides psühholoogilist sügavust, vaimset pinget ja eksperimentaalset vormi, ning keda ei heiduta kindlate vastusteta jäetav lugu.