Viru veri ei värise. Armastuse laulud

Hando Runneli „Viru veri ei värise. Armastuse laulud“ on luulekogumik, mis koondab autori armastusteemalisi värsse erinevatest loominguperioodidest. Kogu ühendab lihtsakeelne, ent rütmiline ja sisemiselt pingestatud poeesia, mille keskmes on inimese suhe armastusse kui seisundisse, kogemusse ja maailmatunnetusse. Runnel ei käsitle armastust pelgalt lüürilise paotusega ega sentimentaalse idealismina, vaid avab seda kui keerukat ja kohati vastuolulist jõudu, mis mõjutab üksikisiku identiteeti, igatsust ja kõikumisi aja sees. Ta kasutab nappi kujundikeelt, mis jätab ruumi vaikusele ja alltekstile.

Kogus leidub nii lühivormilisi, haikulähedasi mõttekilde kui ka tugevama rütmiga ja laululisema ülesehitusega värsse, mis viitavad rahvalaulule ja regivärsile. Armastus pole siin üksnes kahe inimese vaheline suhe, vaid ka metafüüsiline ja kohati eksistentsiaalne side, mis seob inimest maailma ja ajaga. Samuti pole Runneli armastusluule alati helge ega lootusrikas — see võib olla täis kahtlusi, möödaläinud hetki ja vaikseid loobumisi. Kuid isegi siis, kui tekstides on tunda jahedust või vahemaad, jääb nendesse mõtlik sisemine soe, mis ei kao ka siis, kui tunded sõnastuvad napilt või murduvalt.

Hando Runnel (sünd. 1938) on üks olulisemaid ja mõjukamaid eesti luuletajaid, kelle looming ulatub poliitilisest publitsistikast eksistentsiaalse introspektsioonini. Tema keel on selge ja pealtnäha lihtne, kuid tihti mitmekihiline, sobitudes hästi nii kirjanduslikku kui suulisse kultuuri. „Viru veri ei värise“ pealkirjas peitub omamoodi rahvalik uhkus ja eneseusk, ent luulekogu ise näitab Runneli haavatavamat ja intiimsemat loojakülge. See on raamat, mis ei püüdle suure avalduse poole, vaid toob esile vaiksed ja kordumatud hetked, kus tundeid saab aimata rohkem kui öelda.