Ükskord oli üks mees

„Ükskord oli üks mees“ on Hando Runneli koostatud ning kommenteeritud kogumik, mis koondab endasse rahvalikke mõistulugusid, väikeseid pajatusi ja filosoofilisi tähelepanekuid inimesest ja tema olemusest. Raamat ühendab endas folkloorse traditsiooni ja kirjaliku arutluslaadi, sidudes vanarahva tarkused Runneli omapärase, lakoonilise ja süvitsi mineva mõttemaailmaga. Tekstide keskmes on inimene – tema pahed, voorused, kavalus, rumalus ja püüd millegi enama poole –, ent neid iseloomustab sageli muigel toon ja lakooniline väljenduslaad, mis jätab tõlgendustele ruumi.

Iga lugu või mõistulugu algab lihtsa situatsiooniga, mis areneb ootamatu pöördeni või moraalini. Paljud jutukesed on ehitatud üles dialoogi või mõistatuse vormis, kus tähendus peitub sõnade taha jäävas. Runnel ei esita neid üksnes loona, vaid sageli lisab kommentaare või viiteid, mis seovad teksti laiemasse kultuuri- ja mõtteloolisse konteksti. Nii sünnib kogumik, mis on ühtaegu meelelahutuslik ja mõtlemapanev – meenutades vanu lugusid, kuid suunates pilgu inimese loomusele ka tänapäevaste küsimuste valguses. Kujunduses ja tekstivalikus on hoitud rahulik, poeetiline rütm, mis sobib aeglaseks lugemiseks ja järelemõtlemiseks.

Hando Runnel (sündinud 1938) on eesti luuletaja, esseist ja mõtleja, kelle looming on aastakümnete jooksul mõjutanud nii luule-, publitsistika- kui kultuuripilti. Talle on iseloomulik keeleline täpsus, rahvapärase mõtlemise edasiarendus ja võime siduda lihtne sügavalt tähenduslikuga. Runnel on olnud pikka aega ka kirjastuse Ilmamaa eestvedaja ning Eesti mõtteloo sarja kujundaja. „Ükskord oli üks mees“ sobitub hästi tema laiemasse loomingusse, kus rahvapärimus ja filosoofia leiavad kokkupuutepunkti.