Tuul tantsib toome okstes

Hando Runneli luulekogu „Tuul tantsib toome okstes“ jätkab autori pikalt kujunenud poeetilist joont, kus lüüriline tundlikkus ja mõtlik elutunnetus põimuvad rahvaliku kõneviisi ning filosoofilise alatooniga. Tegemist on valikuga luuletustest, mis on sündinud autori hilisloomingu perioodil ning milles kajastuvad nii isiklikud läbielamised kui ka laiemad kultuurilised ja loodusetajulised peegeldused. Kogu läbivaks kujundiks on tuul – pidevas liikumises, nähtamatu, ent tajutav jõud, mis seob maise ja vaimse tasandi, mineviku ja oleviku. Luuletustes korduvad motiivid puud, aed, valgus ja vaikus, mille kaudu luuakse meditatiivne ja süvenemisele kutsuv atmosfäär.

Runnelile omane keelekasutus – napp, täpne ja ladus – kannab ka selles kogus suurt väljendusjõudu. Tekstid on sageli lühikesed, vahel haikulaadselt napid, kuid täis mitmetasandilisi tähendusi. Paljud luuletused toovad esile aja kulgemise, elu paratamatu kaduvuse ja selle ilu, mis peitub märkamatutes hetkedes. Samas ei puudu kogu seest ka ühiskondlikud vihjed, olgugi peidetult, justkui läbi lehe sahina või puuoksa liikumise. See peen balanss argise ja metafüüsilise vahel loob teksti, mis on korraga väga eesti- ja maailmatunnetuslik. Tartu Toome kui ruumiline kujund omandab siin sümboolse mõõtme, olles samaaegselt füüsiline paik ja sisemine seisund.

Hando Runnel (sünd. 1938) on üks olulisemaid ja mõjukamaid eesti luuletajaid, kelle looming ulatub üle poole sajandi. Tema tekstid on tuntud oma rahvaläheduse, kultuurilise kandvuse ja sisemise vaikuse poolest. Lisaks luulele on Runnel olnud ka aktiivne kirjastaja ja mõtleja, olles Ilmamaa kirjastuse üks eestvedajaid ja sarja „Eesti mõttelugu“ koondaja. „Tuul tantsib toome okstes“ on tema hilisloomingu koondav ilming – vaikne, täpne ja sügavalt juurdunud luule, mis ei püüa seletada, vaid lubab kaasa mõelda ja kuulata seda, mis liigub sõnade taga.