Õpetussõnad

Hando Runneli luulekogu „Õpetussõnad” on üles ehitatud kui tähestikuline mõtterännak, mis koosneb 157 neljarealisest luuletusest. Iga luuletus on varustatud pealkirjaga ning kogu teos järgib tähestikulist järjestust, alustades A-st ja lõpetades Ü-ga. Vaatamata lühivormile ja näilisele lihtsusele moodustavad tekstid sisuliselt terviku, milles võib aimata sisemist arengukaart või vähemalt teadlikku komponeerimist. Luulekogu on suunatud neile lugejatele, kel aega vähe, kuid huvi mõtliku ja kontsentreeritud poeetilise keele vastu. Luuletused ei nõua ühehõngulist lugemist – iga tekst seisab iseseisva mõtteterana, kuid kõiki koos lugedes sünnib süvenev arutlus elu, inimese ja ühiskonna üle.

Runnel ei esine selles teoses õpetaja ega kaugelt vaatlejana, vaid kirjutab luuletajana, kes on ise läbi elu kulgenud. See toob „Õpetussõnadele” juurde isikliku mõõtme – igas tekstis peegeldub autori elukogemus ja maailmavaade. Nende neljarealiste tekstide toon on vahelduv: vahel lakooniline ja otsekohene, kohati irooniline või ka vaikse leppimisega. Paljudes luuletustes on tunda kriitilist alatooni, mis on suunatud ühiskondlike nähtuste, väärtushinnangute või ka inimese enesepettuse vastu. Samas ei kao Runneli luulest kunagi ära lootuse ja inimese väärikuse võimalus – isegi lühidalt öeldud lause võib lugejas äratada sügava äratundmise või mõttearenduse.

Hando Runnel (sündinud 1938) on eesti luule üks keskseid ja mõjukamaid kujusid alates 1960. aastatest. Tema looming on isikupärane ühendus rahvalikust lakoonilisusest, eksistentsiaalsest tunnetusest ja kodanikuhoiakust. Runnel on olnud ka kultuurilooliselt märkimisväärne tegija – luuletaja, toimetaja ja kirjastaja, kelle roll Eesti vaimuelu hoidmisel 20. sajandi teises pooles on olnud oluline. „Õpetussõnad” kannavad autori maailmavaadet oma kõige kontsentreeritumal kujul ning väljendavad tema oskust öelda suur mõte lühikese vormiga.