Mõõk ja peegel. Esseed

Hando Runneli esseekogumik „Mõõk ja peegel“ toob lugejani valiku mõtisklusi, milles vaadeldakse eesti kultuuri, ajaloo ja rahvusliku identiteedi põhiprobleeme läbi filosoofilise ja poeetilise prisma. Teoses kõlavad selgelt autori püüdlused leida vaimset ja eetilist orientiiri keeruliste aegade keskel, pakkudes samal ajal ka peegeldusi kirjandusest, traditsioonist ja inimese sisemisest vabadusest. Esseede tonaalsus on isiklik, kuid mitte introspektiivselt sulgunud — autor räägib „meiest“, eesti rahvast kui kultuurilisest tervikust, mille olemasolu ja järjepidevus sõltub iga põlvkonna tahtest ja pingutusest.

Kogumikus põimuvad kujundlik keel ja selge maailmavaade, kus mõõk sümboliseerib tegutsemist ja vaimu jõudu, peegel aga enesesse vaatamist ja kriitilist refleksiooni. Runnel kõneleb oma esseedes sageli moraalsest vastutusest ja ajalooteadvusest, tuues näiteks Eesti ärkamisaja, sõdadevahelise iseseisvuse ja nõukogude aja kogemused. Tema tekstides on tunda sügavat seotust eesti keele ja meelelaadiga, mis annab esseedele erilise tonaalsuse — need ei ole pelgalt mõttelised käsitlused, vaid kannavad endas ka luuletajale omast keelelist intensiivsust. Paljud esseed seostuvad otseselt eesti kirjanduse ja mõtteloo klassikutega, toetudes nii tekstidele kui mälule.

Hando Runnel (sündinud 1938) on eesti luuletaja, mõtleja ja kirjastaja, kelle looming on mänginud olulist rolli rahvusliku identiteedi hoidmisel ja kujundamisel. Tema luule on olnud paljudele lugejatele vaimseks toeks ja äratuseks, kuid sama tugevalt on Runnel esinenud ka esseistina, kelle tekstid käsitlevad rahvust, kultuuri ja eetikat nõudlikult ja süvenenult. „Mõõk ja peegel“ on osa sellest missioonist, milles kirjutamine ei ole pelgalt eneseväljendus, vaid vastutustundlik sekkumine ühisesse arutelusse. See teos on mõeldud lugejale, kes soovib mõista mitte ainult ideid, vaid ka nende keelelisi ja ajaloolisi juuri.