Juturaamat

Hando Runneli „Juturaamat“ on temaatiliselt ja stiililiselt mitmekesine proosakogumik, kus aforistlikult tihendatud mõtteterad, lühivormilised jutud ja allegoorilised miniatuurid moodustavad omanäolise terviku. Erinevalt Runneli tuntud luulekogudest on siin tegemist proosaga, kuid autorile omane kujundlikkus ja mõttetihedus jäävad alles. Tekstid ei järgi traditsioonilist narratiivi, vaid mõjuvad pigem kui mõtteharjutused või kujundlikud seisukohavõtud, mis kutsuvad lugejat aeglustama ja kaasa mõtlema. Läbiv on inimese ja maailma, mõtte ja sõna, aja ja olemise vahekordade käsitlemine.

Kogumiku palad on sageli lühikesed, mõne lõiguga piirdudes, kuid nende tähenduslikkus ulatub kaugemale nähtavast. Runnel kasutab rohkelt metafoore, rahvalikust kõnepruugist pärinevaid jooni ning lakoonilist huumorit. Paljud jutud kujutavad elu lihtsates olukordades – mees kaevul, peremees põllul, laps puu all –, kuid nende kaudu avanevad sügavamad üldistused inimese kohast maailmas ja keele kaudu loodud tähendusväljadest. Mõned lood on selgelt didaktilised, ent ilma otseütlemiseta, teised jällegi müstilised, isegi unenäolised, viies lugeja väljapoole igapäevast tajuruumi.

Hando Runnel on eesti luuletaja, publitsist ja mõtleja, kelle roll eesti kultuuriloos ulatub luulest poliitiliste ja ühiskondlike seisukohavõttudeni. „Juturaamat“ ilmub tema loomingus perioodil, mil autor oli avalikkuses aktiivne ka toimetaja ja ideoloogilise suunamudijana, kuid selles raamatus esineb ta taas kui mõtlev kirjutaja, kes näeb maailma kujundite ja tähenduste kaudu. Raamat sobitub tema laiemasse loomingulisse püüdlusse otsida sõna kaudu korda ja tähendust, olles samas ka üleskutse lugejale iseenda mõttemaailma süvendamiseks.