Inimene, keel ja arvuti ehk kompuuterlingvistika

„Inimene, keel ja arvuti ehk kompuuterlingvistika” on Haldur Õimu populaarteaduslik käsitlus, mis tutvustab keele ja arvuti kokkupuutepunkte 1980. aastate alguse teaduslikus kontekstis. Raamat annab ülevaate meetoditest, mille abil püütakse arvutitele õpetada loomulikku keelt mõistma ja töötlema. Autor selgitab, millised on peamised eesmärgid – automaatne informatsiooniotsing, masintõlge ja loomuliku keele analüüsil põhinevad dialoogsüsteemid – ning millisel arengutasemel need valdkonnad olid teose ilmumise ajal. Kirjutis on mõeldud laiale lugejaskonnale ja seega hoiab see teadusliku täpsuse kõrval ka arusaadavat ja kergesti jälgitavat esitust.

Õim tutvustab keele automaatse analüüsi meetodeid, kirjeldades nii süntaktilise kui ka semantilise tasandi käsitlusi. Samuti avab ta masintõlke keerukust – miks on ühe keele teisendamine teiseks nii suur väljakutse – ning näitab, kuidas arvutite võime keelt mõista sõltub nii lingvistika kui ka informaatika koostööst. Eraldi käsitletakse keelelise info talletamise ja otsimise võimalusi, mis olid toona arenevas faasis, ent mille arengul oli tulevikus suur potentsiaal. Näited ja seletused annavad lugejale aimu, milliste raskustega on teadlased silmitsi, kui nad püüavad siduda inimkeele loogikat masinate range struktuuriga.

Haldur Õim (s. 1942) on eesti keeleteadlane ja semantika uurija, kes on tegelenud nii teoreetilise kui ka rakendusliku keeleteadusega. Ta on üks esimesi Eestis, kes hakkas põhjalikumalt käsitlema arvutilingvistika ja keeleprotsessimise teemasid, sidudes oma töödes lingvistika, loogika ja informaatika. Õimu teadustöö on olnud oluline sillaks humanitaar- ja reaalteaduste vahel, tuues eesti lugejale lähemale teadmisi sellest, kuidas arvutid saavad keelt töödelda ja millised on selle praktilised rakendusvõimalused. „Inimene, keel ja arvuti” on hea näide tema populaarsest teaduse vahendamise oskusest.