Üks inimelu

Jeanne, olles lõpetanud oma asjade pakkimise, lähenes aknale, ent vihm ei läinud üle.
Ta oli kogu öö pekselnud vastu aknaid ja katuseid. Madal ja veega küllastatud taevas näis olevat lõhkenud, ennast tühjendades maa pääle, seda sogaseks pudruks muutes, sulatades nagu suhkrut. Iilingud läksid mööda täis rõhuvat kuumust. Üle kallaste ajanud ojakeste kohin täitis tühje tänavaid, kus majad nagu käsnad jõid niiskust, mis tungis nendesse ja pani hingitsema seinad keldrist pööninguni.
Jeanne, kes eelmisel päeval kloostrist oli välja tulnud, vaba viimaks igavesti, valmis kinni haarama kõigist elu õnnedest, millest ta nii kaua juba oli unistanud, kartis, et ta isa kõheleb väljasõiduga, kui ilm ei selgu; ja juba sajandat korda hommikust saadik uuris ta silmapiiri.