Õeksed Rondoli'd

Guy de Maupassant’i novellikogu „Õeksed Rondoli’d“ koondab endas valiku autori lühijuttudest, mille keskmes on inimloomuse paljastamine oma kiretuses, ihas, õrnas tundlikkuses ja sageli ka julmas ükskõiksuses. Pealkirjajutustuses „Õeksed Rondoli’d“ kujutab Maupassant kahte noort naist, kes satuvad Pariisi elurütmi ja meelelahutuse keerisesse, püüdes leida oma kohta ning turvalisust suhetes, mis ei pruugi olla ei siirad ega püsivad. Nende saatused avanevad läbi mehe pilgu, mis vaheldub empaatia ja üleolekuga, heites samas valgust tolleaegsete ühiskondlike normide, sugudevaheliste suhete ja moraali suhtelisele iseloomule.

Maupassant’i proosa on lakooniline, täpne ja sageli teravmeelne. Tema novellid lähtuvad tihti lihtsast sündmusest või olukorrast, mille kaudu paljastub tegelaste sisemaailm või ühiskondlik absurd. Armastus, truudus, petmine, iha ja surm on läbivad teemad, kuid nende käsitlusviis on vaoshoitud ning sageli irooniaga vürtsitatud. Kogu puhul on märkimisväärne ka kirjaniku oskus kujutada inimesi ilma idealiseerimiseta, ent samas ka ilma liigse küünilisuseta – tema jutustajahääl jääb vaatlevalt neutraalseks, lastes tegelastel ja olukordadel iseenda eest kõneleda. See loob pildi ühiskonnast, kus inimene püüab küll paremat, ent komistab sageli iseenda piiride ja soovide otsa.

Guy de Maupassant (1850–1893) oli 19. sajandi üks mõjukamaid prantsuse novelliste, kelle looming on jätnud sügava jälje realistlikule kirjandusele. Tema jutud on sageli lühikesed, kuid tihedad, peegeldades elu argipäevast traagikat, väiklust ja kirge. Maupassant õppis kirjutamist Gustave Flaubert’i mõjul ning arendas välja selge ja vaoshoitud stiili, mis jättis ruumi alltekstile ja lugeja enda tõlgendusele. „Õeksed Rondoli’d“ on näide tema vilumusest luua mõjusaid karaktereid väheste vahenditega ning mõista ühiskondlikke ja isiklikke mehhanisme, mis kujundavad inimese käitumist ja saatust. Tema loomingu kestvust kannab edasi oskus olla ühtaegu julm ja kaastundlik vaatleja.