Unenägude seletaja

„Unenägude seletaja” on Gustavus Hindman Milleri koostatud ulatuslik teos, mis ilmus esmakordselt 1901. aastal ja on seejärel leidnud tee paljude põlvkondade öökappidele. Raamat on üks tuntumaid ja enim levinud unenägude käsiraamatuid, mille tõlgendused põhinevad tollase aja psühholoogilistel ja kultuurilistel arusaamadel. Varraku väljaandes on säilitatud klassikaline ülesehitus: rohkem kui 10 000 unesümbolit on esitatud tähestikulises järjekorras, pakkudes lugejale võimalust kiiresti leida seletusi sümbolitele, mis öistes nägemustes ette tulevad. Teos ei paku üksnes tõlgendusi, vaid avab ka arusaama, kuidas unenäod võivad olla seotud inimese sisemise maailma ja argipäeva muredega.

Raamat käsitleb unenäosümboleid kui hinge peegeldusi, mis võivad vihjata nii emotsionaalsele kui ka füüsilisele seisundile. Lugeja leiab sealt nii tõsiseid kui ka kohati humoorikaid selgitusi, mis kajastavad 20. sajandi alguse mentaliteeti ja ühiskondlikke väärtusi. „Unenägude seletaja” toimib seega ka omamoodi ajastu dokumendina, kus väljenduvad sajanditagused arusaamad inimpsüühikast, saatusest ja tulevikust. Tänapäeva lugejale pakub see kogumik lisaks eneseanalüüsi võimalusele ka kultuuriloolist huvi, sest tõlgendused kõnelevad omaaegsest maailmapildist ja uskumustest.

Gustavus Hindman Miller (1857–1929) oli Ameerika päritolu autor, kes tegeles peamiselt populaarsete käsiraamatute ja juhendite kirjutamisega. Tema kuulsaimaks tööks jäi just „Unenägude seletaja”, mille kordustrükid ja tõlked tegid temast üleilmselt tuntud nime. Kuigi Miller ei olnud akadeemiline psühholoog ega uneteadlane, suutis ta tabada lugejate huvi, pakkudes lihtsat ja kättesaadavat süsteemi unenägude mõtestamiseks. Tema teos on püsima jäänud enam kui sajandiks, olles inspiratsiooniks nii hilisematele unenägude seletajatele kui ka populaarsetele kultuurilistele käsitlustele unenäomaailmast.