Hulkade psühholoogia

„Hulkade psühholoogia“ on Gustave Le Boni tuntuim teos, mis ilmus esmakordselt 19.–20. sajandi vahetusel ja kujunes kiiresti klassikaliseks uurimuseks massipsühholoogia vallas. Raamat käsitleb, kuidas üksikisiku käitumine ja mõtlemine muutub siis, kui ta on osa suuremast inimhulgast. Le Bon näitab, et hulkadel tekib omaette psühholoogia, mis erineb üksikisiku ratsionaalsusest, ning rõhutab emotsioonide, sugestiooni ja kollektiivse meeleolu rolli. Teos tõi arusaamise, et masside mõjutamine võib olla sama oluline kui üksikisikute veenmine, ja pani aluse uutele uurimustele sotsioloogias, psühholoogias ja poliitikateoorias.

Autor jagab oma käsitluses hulga omadused, liikide eripärad ja mõju ühiskonnale. Le Boni järgi muutub indiviid rahvahulgas kergesti mõjutatavaks, kaotab osa oma kriitilisest mõtlemisest ning allub alateadlikele impulssidele. Samuti osutab ta, et rahvahulkade käitumist kujundavad tugevad juhid ja sümbolid, mis võivad sütitada massides tugevaid emotsioone. Kuigi Le Boni vaated on oma ajastu mõttemallide ja hoiakute märgiga, on tema tähelepanekud jäänud oluliseks lähtekohaks, kui uuritakse kollektiivse käitumise seaduspärasid.

Gustave Le Bon (1841–1931) oli prantsuse arst, sotsioloog ja psühholoog, kes on tuntud just oma töödega massipsühholoogia valdkonnas. Ta tegeles ka antropoloogia ja kultuuriloo küsimustega, kuid suurima tuntuse tõi talle „Hulkade psühholoogia“. Tema ideid on mõjutanud nii poliitikud, sotsiaalteadlased kui ka filosoofid. Le Boni seisukohad masside irratsionaalsusest ja nende kergest mõjutatavusest on leidnud nii tunnustust kui ka kriitikat, kuid teos on jäänud kohustuslikuks lugemiseks kõigile, kes tahavad mõista rahvahulkade käitumist ja selle mõju ühiskonnale.