Tundekasvatus
Tundekasvatus
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1972
- 456 lk | Kõvakaaneline | 135 x 208 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Gustave Flaubert’i romaan „Tundekasvatus. Ühe noormehe lugu“ jutustab noore mehe Frédéric Moreau elust 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaal, ühiskonnas, mida iseloomustab poliitiline rahutus, sotsiaalne kihistumine ja idealismiga põimunud pettumus. Lugu algab Frédérici noorusest, kui ta naaseb kodulinna ja kohtub abielunaisega, kes jääb kogu tema eluks idealiseeritud armastuse kehastuseks. See kohtumine annab tooni tema edasisele sisemisele ja välisele teekonnale, kus isiklikud soovid ja ühiskondlikud võimalused põimuvad kergelt hägustuvaks piiriks. Frédérici elukäik on täis kõhklusi, tegemata valikuid ja katkestatud püüdlusi, mis lõpuks viivad teda enesele küsimusi esitama, kas tõelisi tundeid saab üldse kasvatada või on need alati juba kaotatud enne, kui neid teadvustada suudetakse.
Romaan ei keskendu pelgalt ühe inimese arenguloole, vaid avab detailirohke pildi Pariisist ja selle keskklassi elulaadist revolutsioonide ning poliitiliste vapustuste ajastul. Flaubert kujutab oma tegelasi ja nende suhteid külmalt ja täpselt, ilma moraalse hinnanguta. Kirjeldustes puudub romantiline õhustik, mis annab tekstile erilise kainuse ning teravuse. Frédérici ambivalentsus, tema võimetus tegutseda ja pidev alistumine oludele kujutavad kriitikat mitte ainult indiviidi, vaid ka terve ühiskonna suunas, kus ideed ja teod ei suuda teineteist kanda. Tulemuseks on ajastuportree, kus ideaalid jäävad illusioonideks ja tunnete kasvatamisest saab pigem kaotuste kimp kui sisemine küpsus.
Gustave Flaubert (1821–1880) on realismi rajajaid prantsuse kirjanduses, kelle täpne ja stiililiselt range keel kujundas paljude hilisemate autorite kirjutamislaadi. Tema kuulsaim teos on „Madame Bovary“, kuid „Tundekasvatus“ peegeldab autori enda elu ja pettumusi isegi vahetumalt. Romaani loetakse sageli modernse psühholoogilise proosa eelkäijaks, kus tegelaste sisemaailm on sama tähtis kui välised sündmused. Flaubert'i võõrandunud vaade oma ajastule annab „Tundekasvatusele“ mõrkjasmelanhoolse tooni, mis püsib ka siis, kui tegelased vaikides leppimise poole triivivad.
