Madame Bovary

Gustave Flauberti romaan „Madame Bovary“ jutustab noore naise, Emma Bovary, elu ja sisemise rahulolematuse loo. Emma abiellub maakaarst Charles Bovaryga, lootes leida selles ühenduses armastust, kirevust ja romantikat, mida ta on nooruses ihaldanud raamatutest. Kuid peagi tabab teda pettumus: argielu ja väikekodanlik keskkond tunduvad talle ahistavad ja tuimad. Soovist pääseda üksluisusest otsib Emma põgenemisteid armusuhetest, luksusest ja unistustest, mis ei suuda kunagi täielikult täita tema igatsust millegi suurema ja sügavama järele. Tema katsed leida tähenduslikumat elu viivad ta järjest sügavamale pettumuse, võlgade ja isikliku kriisini.

Teos on üks prantsuse realistliku kirjanduse alustalasid, mille tugevus peitub detailitäpsuses, keele täpses kasutuses ja vaatluses, mis ei paku lunastust ega idealiseerimist. Flaubert keskendub Emmale kui indiviidile, mitte pelgalt kui moraali rikkujale või ühiskondliku normi trotsijale. Tema sisemaailma kujutatakse täie tõsiduse ja empaatiaga, ent samas ka kainelt ja kriitiliselt. Romaan heidab valgust ka ühiskondlikele ootustele, mis naistele 19. sajandi keskel esitati, ning sellele, kui piiratud olid nende võimalused iseseisvuseks või eneseteostuseks. Emma lugu ei ole pelgalt tragöödia, vaid ka peegel oma ajastu väärtushinnangutest ja pingetest indiviidi ning ühiskonna vahel.

Gustave Flaubert (1821–1880) oli prantsuse romaanikirjanik, kelle loomingu keskmes on kirjanduslik täpsus ja vormiline nõudlikkus. „Madame Bovary“ oli tema esimene romaan ja sai kohe nii kuulsaks kui ka vastuoluliseks, viies autori kohtusse süüdistatuna kõlbluse rikkumises. Vabanedes süüst, kinnistas teos Flauberti kui tähtsaima realistliku kirjanduse esindaja positsiooni. Tema mõju ulatub kaugele 20. sajandi kirjandusse, kus teda peetakse sageli modernistide eelkäijaks. Tema töödes ilmneb haruldane ühendus esteetilise tundlikkuse ja külma analüüsivõime vahel, mis muudab tema teosed ajatuks ja kõnekaks ka tänapäeval.