Madame Bovary

Gustave Flauberti romaan „Madame Bovary“ kujutab noore naise, Emma Bovary, sisemist elu ja traagilist püüdu põgeneda igava provintsielu rutiinist. Emma on armunud ideedesse romantikast ja kirest, mida ta on ammutanud raamatutest ja noorpõlveunistustest. Pärast abiellumist rahumeelse, kuid emotsionaalselt piiratud maakaarsti Charles Bovaryga avastab ta kiiresti, et tegelik elu jääb kaugele tema fantaasiate särast. Ta püüab rahulolematust leevendada suhete ja luksusega, kuid ükski armusuhe ega kulukas ost ei suuda täita sisemist tühjust. Tema katsetes saavutada täiuslikumat elu ilmnevad nii ajastu ühiskondlikud ootused kui ka üksikisiku sisemised vastuolud.

Romaani keskmes on küsimus, kas inimese igatsus ilu ja kirglikkuse järele saab kunagi täielikult rahuldatud. Flaubert kujutab Emma elukäiku täpse realismiga, keskendudes detailidele ja sisemistele seisunditele, ilma et langeks moraliseerimisse. Ta loob peenelt läbi komponeeritud portree naisest, kes ei suuda leppida sellega, mida elu talle pakub, ja kelle igatsus viib lõpuks enesehävituseni. Teose kriitiline realism, hoolikas lauseehitus ja empaatia oma tegelase vastu teevad sellest ühe 19. sajandi olulisima romaani. Samas avab see ka laiemalt keskklassi elu kitsaskohti, romantiliste ideaalide mõju ning naise rolli ühiskonnas.

Gustave Flaubert (1821–1880) oli prantsuse proosakirjanduse uuendaja, kelle loomingu tuntuim teos ongi „Madame Bovary“. Flauberti stiil on tuntud oma täpsuse ja esteetilise nõudlikkuse poolest – ta otsis iga lause puhul ideaalset sõnakombinatsiooni. „Madame Bovary“ ilmus esmakordselt 1857. aastal ja tõi autorile lisaks tuntusele kaasa ka kohtuprotsessi süüdistusega moraalilises kõlvatuses. Kuigi ta õigeks mõisteti, tõi romaan esile kirjanduse rolli ühiskonna ja väärtuste kriitilisel käsitlemisel. Flauberti töödes põimuvad intiimsus ja analüütilisus, mis on mõjutanud paljusid hilisemaid autoreid üle kogu Euroopa.