Luuletused

Gustav Suitsu kogu „Luuletused“, mis ilmus 1959. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandena, koondab autori olulise osa tema loomingulisest pärandist. Sellesse valimikku on haaratud luulet, mis katab erinevaid perioode Suitsu elus ja loomingus – alates tema modernistlikest ja nooruseidealismi täis algusaegadest kuni hilisemate, süvenenumate ja filosoofilisemate tekstideni. Kogus peegelduvad nii isiklikud kui ka rahvuslikud püüdlused, vaimsed otsingud ning ühiskondlikud heitlused, mis olid läbivad teemad kogu Suitsu loomingus. Tema keel on kujundirohke, sisendusjõuline ja helilises plaanis viimistletud, sidudes euroopalikke suundumusi eesti rahvusliku luuletraditsiooniga.

Kogumikus leidub luulet nii programmilistest kogudest nagu „Elu tuli“ ja „Tuulemaa“ kui ka hilisemast loomeperioodist, mil Suitsu looming sai sügavama eetilise ja eksistentsiaalse mõõtme. Tema tekstides kohtuvad isamaalisus ja kosmopoliitsus, lüüriline tundlikkus ja ühiskonnakriitiline analüüs. Luuletused käsitlevad ajatut temaatikat: inimsuhteid, kodumaa-armastust, kultuurilist vastutust ja vaimseid pingeid. Suits oli üks esimesi eesti luuletajaid, kes tõi kirjandusse modernse maailma tunnetuse ja väljendusvahendid, jäädes samas truuks eesti keelele ja kultuurile. Tema tekstides kõlab vastu sajandivahetuse vaim ja see, kuidas üks indiviid suhestub kiirelt muutuva maailmaga.

Gustav Suits (1883–1956) oli üks eesti modernistliku luule rajajaid ja Noor-Eesti liikumise ideeline juht. Tema roll eesti kirjanduse arengus oli murranguline: ta andis luulele uue sisu, vormi ja tähenduse. Suitsu luule peegeldab haritud ja sotsiaalselt tundliku loovisiku vaadet maailmale, kus luuletajalt oodatakse enamat kui ilu – ka vastutust ja selgust. Paguluses elades ei lakanud ta mõtlemast eesti kultuuri kestmisele ning tema luuletused kõnelevad ka lahusolemise ja kuuluvuse valust. 1959. aastal ilmunud valikkogu on austusavaldus autorile, kelle mõju eesti luule arengule on olnud püsiv ja sügavalt kujundav.