Luule

Kogumik „Luule” koondab Gustav Suitsu kogu tema elu jooksul avaldatud ja ka hilisemast ajast pärit luuleloomingu, andes põhjaliku ülevaate eesti modernse lüürika ühe alustala arengust. Valik hõlmab tema varasemaid, rahvusromantilisest idealismist kantud tekste ning küpsemaid, filosoofilise alatooniga mõtisklusi, milles põimuvad isiklikud ja ajaloolised kogemused. Suitsu luules avaldub pidev pinge ideaalide ja tegelikkuse, vaimu ja argipäeva vahel – see pinge kandub edasi nii vormi kui ka temaatika tasandil, kus leidub viiteid ajaloole, Euroopale, teadusele ja inimese sisemaailmale.

Suitsu luule on tugevalt seotud ajastuga, milles ta elas – Esimese maailmasõja, Vabadussõja ja paguluse mõju on tema loomingus tajutav nii mure kui ka lootuse registrites. Mitmetes tekstides väljendub tulevikuusku ja tungi valguse poole, ent sellele lisandub aja jooksul ka traagilisemaid toone, peegeldades üksikisiku haprust suurte ühiskondlike liikumiste taustal. Lisaks emakeelele pöörab autor tähelepanu ka eesti kultuuri sügavamale tähendusele Euroopa kontekstis. Tema tekstide keelekasutus on täpne ja vormitundlik, vaheldudes klassikaliste ja modernistlike võtetega, olles seeläbi aluseks paljudele hilisematele luuletajatele.

Gustav Suits (1883–1956) oli üks Noor-Eesti liikumise juhtfiguure ning uue, avarama kultuuri- ja vaimuruumi eestkõneleja eesti kirjanduses. Ta oli esimene eesti kirjanduse professor Tartu Ülikoolis ning tema tegevus ulatus ka kirjanduskriitika ja esseistika valdkonda. Suits pidas oluliseks luulet kui ühiskondlikku ja filosoofilist väljendusvahendit ning oli veendunud, et vaimne iseseisvus on rahvusliku kestmise eeltingimus. Tema loomingus ühinevad euroopalik haritus ja kodumaine sügavus, luues silla kohaliku ja universaalse vaimu vahel.