Kõnelused Kafkaga. Märkmeid ja mälestusi

„Kõnelused Kafkaga. Märkmeid ja mälestusi“ on Gustav Janouchi isiklik ja vahetu sissevaade Franz Kafka ellu, mõttemaailma ja töömeetoditesse. Teos kujutab endast päevikumärkmetena üles tähendatud vestlusi, mida noor Janouch pidas Kafkaga 1920. aastate alguses Praha tööinspektsioonis, kus nad mõlemad töötasid. Need lühikesed, sageli katkendlikud, kuid tihti sügava tähendusega dialoogid heidavad valgust kirjanikule, kes teadlikult varjas end avalikkuse eest ja kelle looming on jäänud nii kriitikute kui lugejate seas lahti mõtestamata. Raamat on intiimne, kuid mitte skandaalne – see ei ava niivõrd Kafka elulisi üksikasju, kuivõrd tema sisemaailma.

Janouchi märkmed ei ole pelgalt meenutused, vaid pigem filosoofilised vestlused, kus Kafka arutleb elu mõtte, kirjanduse tähenduse, üksinduse ja kannatuse üle. Kuna need mõtted on talletatud noore inimese vaatepunktist, jääb tekstis mõnikord kõlama õpilase ja õpetaja suhe. Samas pole Kafka siin mitte kättesaamatu geenius, vaid elav ja tundlik inimene – kõhklev, kuid tähelepanelik, sarkastiline, kuid empaatiline. Tekstis kerkivad esile mitmed motiivid, mis korduvad Kafka loomingus: võõrandumine, süü, absurdsus ja kontrolli illusioon. Seda kõike saadab vaikne, ent püsiv aimdus surmast ja oma elu piiratuse tajumisest.

Gustav Janouch (1903–1968) oli noor kirjanik ja luuletaja, kes Kafkaga kohtudes oli alles teismeeas. Temast sai omamoodi kirjanduslik kroonikaautor, kellele Kafka avanes nii ametikaaslase kui vaimse juhina. „Kõnelused Kafkaga“ ilmus esmakordselt 1951. aastal ning on sellest ajast peale tõlgitud mitmetesse keeltesse, tekitades nii vaimustust kui kriitikat. Kuigi mõnede kirjandusteadlaste hinnangul ei pruugi kõik dialoogid olla täpsed või sõna-sõnalised, peetakse raamatut oluliseks lisaks Kafka-reseptsioonile. See ei ole uurimus ega elulugu, vaid mälestusteraamat, mis loob portree Kafka häälest – vaiksest, rahulikust ja järeleandmatult ausast.