Raamat väike-vellest

Gustaf af Geijerstami „Raamat väike-vellest“ on tundlik ja poeetiline jutustus lapse maailmast, mille keskmes on väikese poisi sisemaailm, kasvamine ja suhe teda ümbritsevaga. Teos ilmus eesti keeles 1930. aastal kirjastuse Loodus vahendusel ning esindab skandinaavia kirjandusele omast psühholoogilist realismi ja elulähedast lüürilisust. Lugu areneb läbi lapse vaatenurga, kus igapäevased sündmused – kodused olukorrad, suhe vanematega, looduselamused ja esimesed pettumused – omandavad suurema tähenduse, muutudes justkui eluõpetuseks, mida laps omal moel mõtestab.

Väike-vend ei ole siinses loos mitte pelgalt noorem pereliige, vaid sümbol tundlikust inimesest, kelle hingemaailm on veel vormumata, kuid juba vastuvõtlik elu nüanssidele. Geijerstam kujutab tema mõtteid ja tundeid siira kaasaelamisega, luues kujutluse lapsepõlvest kui ajast, mil elu on korraga nii selge kui ka mõistetamatu. Stiililt on teos vaikne ja meditatiivne, sündmused arenevad tasapisi, võimaldades lugejal keskenduda sisemistele muutustele ja tunnetele. Autor ei anna hinnanguid, vaid laseb kogemustel endil kõneleda, jäädes truuks lapse pilgule ja tajule, mis sageli kaldub fantaasia ja tegelikkuse vahealale.

Gustaf af Geijerstam (1858–1909) oli rootsi kirjanik ja ühiskonnakriitiline esseist, kelle loomingus on olulisel kohal inimese sisemaailm, eetilised küsimused ja tundetäpsus. Tema kirjutamislaadi on võrreldud Strindbergi omaga, kuid Geijerstam kaldub rohkem introspektiivse ja poeetilise väljenduse poole. „Raamat väike-vellest“ kuulub tema helgemasse loominguperioodi, olles mõeldud laiemale lugejaskonnale, ent sobides eelkõige neile, keda paelub lapsepsühholoogia ja elu varjatud, vaevumärgatavate nüansside kirjeldus. Eesti tõlkes säilib teose vaikne väärikus ja selle ajatu, sisekaemusele rajanev väärtus.