Saar. Udu Trenti jõel

Gunars Janovskise teos „Saar. Udu Trenti jõel“ koosneb kahest lühiromaanist, milles põimuvad pagulaseks olemise kogemus, mälestused ja sisemine üksildus. Mõlemad lood peegeldavad Läti sõjajärgse emigratsiooni traagikat, tuues esile üksikisiku hapra positsiooni uues kultuuriruumis ja võõraste olude keskel. Keskseks motiiviks on võõrandumine ja identiteedikadu, kuid samal ajal ka igatsus, mis hoiab minevikku alles sisemise loona. „Saar“ jälgib peategelase elu eraldatud Inglise saarel, kus mineviku varjud segunevad tänapäevase argise vaikusega, samal ajal kui „Udu Trenti jõel“ keskendub noore mehe sisekaemustele ja ekslemistele uduses linna- ja jõeäärses maailmas.

Janovskise proosa on rahulik ja peenelt nüansseeritud, selle allhoovused ulatuvad palju kaugemale loetavast süžeest. Tegelased on tihti suletud iseendasse, oma mõtetesse ja mälestustesse, liikudes ajas tagasi läbi sisemonoloogide ja assotsiatsioonide. Teda huvitab rohkem seisund kui sündmus, rohkem tunne kui tegevus. Inglismaa maastikud – saared, jõed, udu – loovad eraldatuse ja ajatusetunde, mis kannab edasi autori arusaama inimese positsioonist maailmas: alati natuke väljaspool, alati mõnes mõttes hiljaks jäänuna. Läti keelest tõlgitud tekstid säilitavad selle vaoshoitud, kuid mõjuva tonaalsuse, mis on Janovskise stiili üks iseloomulikke jooni.

Gunars Janovskis (1919–2000) oli läti pagulaskirjanik, kelle looming kasvas välja Teise maailmasõja järgsest sunnitud ümberasumisest ja elust Inglismaal. Tema teosed on sageli melanhoolsed, täis vaikseid, kuid püsivaid sisemisi pingeid ja tagasivaatelisi rännakuid. Janovskis ei kirjuta suurt ajalugu, vaid väikseid, isiklikke lugusid, milles peegelduvad suured nihked ja kaotused. „Saar. Udu Trenti jõel“ kuulub tema pagulasproosa olulisemate teoste hulka, olles ühtaegu nii kultuuriline dokument kui kirjanduslik meditatsioon võõrsil elamise ja olemise tähenduse üle.