Raudrohi

Grõgir Tjutjunnõki jutukogu „Raudrohi“, mis ilmus eesti keeles 1974. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, koondab endas valiku ukraina autori lühiproosat, mis käsitleb elu sõjajärgsel maal rahulikus, ent sügava inimliku tunnetusega. Tjutjunnõki lood on kantud maalähedusest, kohaliku elu rütmidest ning inimsuhete vaiksetest, ent tähendusrikastest nihetest. „Raudrohi“ kui pealkirjamotiiv tähistab ühtaegu visadust, ellujäämist ja tagasihoidlikku, kuid püsivat ilu – täpselt sellist joont kannavad ka kogumiku jutustused. Neis pole suurt draamat ega kiireid süžeekäike, küll aga on tunda aja ja ruumi mõju inimesele, kes püüab eluga edasi minna ka siis, kui kõik tundub olnud ja kulunud.

Kogumiku jutustustes kohtab sageli lihtsaid külaelanikke – vanu mehi, lesknaisi, vaikseid lapsi –, kelle argipäevast ilmneb kogu inimsuhete keerukus. Autor ei paku hinnanguid ega lahendusi, vaid pigem jälgib ja kujutab hetki, mil igapäevane elu toob pinnale mälestusi, kaotusi, varjatud igatsusi. Keel on poeetiline ja kujundlik, ent mitte ülespuhutud; Tjutjunnõk oskab edasi anda meeleolu, mis peitub vaikuses, poolikutes lausetes ja tegevuste lihtsuses. Sõjajärgne aeg ei ole tema jutustustes niivõrd ajalooline taust kui psühholoogiline seisund – kogetud trauma, millest on alles jäänud vaikus, tühjad pilgud ja harjumuspärane vaikne töö.

Grõgir Tjutjunnõk (1920–1961) oli ukraina kirjanik, kelle looming keskendub tihti maaelu kujutamisele, sõjajärgse inimese sisemaailmale ja moraalsele püsivusele. Tema teosed kannavad tugevat autobiograafilist laengut – ka Tjutjunnõk ise elas üle sõja, vangistuse ja sisemised heitlused, mis jätsid jälje ka tema loomingusse. Kirjanik lahkus elust varakult, kuid tema lühiproosa, eriti just sellised kogumikud nagu „Raudrohi“, on säilitanud koha ukraina kirjanduse tundlikumas ja süvitsi minevas traditsioonis. Eesti lugejale avab see raamat ühe vaikselt mõjuva autori maailma, kus pealtnäha tavaline elu kannab endas suuri küsimusi, jäädes samas sügavalt inimlikuks ja mõistetavaks.