Keeris

Grõgir Tjutjunnõki romaan Keeris viib lugeja Ukraina külakeskkonda, kus elu kulgeb esmalt näiliselt rahulikus rütmis, varjuna kohal pingeline sõjaeelne kümnend. Külaelanike argised tööd, perekondlikud pinged ja külakogukonna vaikne hierarhia põimuvad mälestustega revolutsioonist, kodusõjast ja kollektiviseerimisest, mis on iga tegelase tausta juba vorminud. Sündmustik kandub edasi Suure Isamaasõja algusesse, mil sissetungijad muudavad senise korra ja panevad inimesed valikute ette, mida nad ei saa enam vältida. Romaan jälgib, kuidas minevikust pärit hirm, süü ja vaikiv vastupanu kujundavad külainimeste otsuseid hetkel, mil sõda jõuab otse õueväravani. Teos ei püsi ainult rindete või suurpoliitika kirjeldustes, vaid hoiab fookuse talupoegade elukorral, nende tööde, väikeste rõõmude ja valusate kaotuste järjekindlal avamisel.

Keeris on üles ehitatud kui ühe külakogukonna kroonika, kus lugude keskmesse tõusevad erineva taustaga inimesed, keda ühendab sama paik, kuid mitte sama arusaam õigusest ja süüst. Küla Trojaaniõpa (Trojaivka) elanikud, vastuhakkaja Timko, oma kiindumises otsekohene Orysia, tähelepanu keskmesse tõugatud Julia ja kogenud vanamees Joonka, reageerivad sõjale ja murenevale korrale igaüks omal moel. Nende käitumist ei juhenda abstraktne ideoloogia, vaid senine elukogemus, isiklik kasu ja hirm, mis teeb inimeste valikud korraga mõistetavaks ja traagiliseks. Romaani pealkirja keerise-kujutlus kirjeldab mitte ainult sõjaga kaasnevat välisilma kaost, vaid ka sisemist tõtlikku pöörist, mis kisub tegelasi eri suundades: osa püüab säilitada väärikuse ja vastupanu, osa kohaneb uue võimuga, osa triivib juhuslikult, kuni otsuseni sunnitakse. Nii kasvabki raamatust lai episoodiline jutustus, kus igapäevane töö, külajutud ja väikesed reetmised asetuvad kõrvuti suurte ajalooliste pöörangutega.

Grõgir Tjutjunnõk oli 20. sajandi Ukraina proosas oluline nimi, keda kirjastused ja raamatupoed tutvustavad kui tuntud novelli-, luule- ja jutustuste autorit, kelle loomingus põimuvad maaelu kujutamine ja sõjakogemuste pärand. Tema proosa keskmes on tavaliselt tavalised külainimesed, kelle iseloomud ja teod kasvavad välja konkreetsetest oludest, mitte valmis skeemidest, ning Keeris ehk ukraina keeles romaan Vir märgitakse tema loomingu tipuna. Selle teose eest pälvis kirjanik riikliku Ševtšenko-nimelise preemia, mis kinnitas romaani kaalukust Ukraina kirjanduspildis. Tjutjunnõki loomingut on hilisemates väljaannetes käsitletud kui katset luua lai epiline pilt 20. sajandi murrangutest, jäädes siiski truuks üksikinimese vaatele ja moraalsele vastutusele, mida iga valik endaga kaasa toob.