Viimne jaht

Grigori Hodžeri romaan „Viimne jaht“ kujutab mehe elukäiku, mille keskmesse on seatud üks sümboolse tähendusega sündmus – viimane jahiretke. Tegevus liigub kahe tasandi vahel: praegune aeg, kus peategelane valmistub minekuks, ja minevik, mis kerkib esile meenutuste, kohtumiste ja sisekaemuste kaudu. Loo kulg ei sõltu välisest tegevusest, vaid sellest, kuidas peategelane mõtestab oma elu valikuid, suhteid ja piire, mis teda kujundanud on.

Jaht ise ei ole pelgalt looduslik sündmus, vaid tähistab üleminekut, otsust, kokkupuudet piiriga, kus lõpeb harjumuspärane ja algab midagi tundmatut. Romaan käsitleb vaikset sisemist pinget, mis tekib siis, kui inimene hakkab oma elule tagasi vaatama, püüdes mõista, mis jäi tegemata või mis kujunes teisiti. Tunded, mille kohta ei ole otseseid sõnu, väljenduvad looduse, vaikuse ja liikumise kaudu. Hodžer ehitab loo üles vaoshoitult, jättes tegelase teod ja mõtted avatuks erinevatele tõlgendustele. „Viimne jaht“ on kujutlus hetkest, mil elu ja mälestused kohtuvad viimast korda selguse ootuses.